Punk- Michael Clifford

Paanika ja punaste juustega poiss

Ma istun oma voodil ja hoian kramplikult selle linadest kinni. Mul on paanikahoog. Värsen ja mul on raske hingata.

Ma pean homme kooli minema. Kõik oli korras kuni... Ma sellele mõtlema hakkasin.

Mida ma selga panen?

Kuidas ma teisega räägin?

Kuidas ma sõpru leian?

Kuidas ma hakkama saan?

Kes sinuga, sa paks lehm ikka suhelda tahaks?

Kuradi värdjas selline!

Kõik need asjad ringlesid mu peas kuni mu pea enam ei suutnud seda võtta.

Kuigi paanikahood olid tavalised nähtused oli see ikkagi tüütu ja kurnav. Ma vihkasin seda. Ma olin alati olnud enda suhtes väga karm ja ma ei osanud teistega rääkida. Ma olen paks, inetu ja sellepärast mu poissõber mind maha jättiski. Sellepärast kõik minu üle naersidki.

Mu hingamine taastub ja asendub tasapisi rahulikumaga. Ma istun voodil veel paar minutit. Lõpuks otsin oma telefoni ja kõrvaklapid välja. Panen kõrvaklapid pähe ja viskan end voodile pikali. Valin telefonist 'Missing You' All Time Low'lt. Muusika aitab mul alati rahuneda ja oma mured hetkeks unustada.

.

.

.

Ärkan üles ja panen tähele, et tuba on pime. Olin magama jäänud. Mu peale oli keegi laotanud teki. Ilmselt ema. Muusika oli mu telefonis seisma jäänud.

Otsustasin, et olen ikka veel unine ja jäin uuesti magama.

.

.

.

Hommikul üritan ma kooli üle mitte mõelda. Ma panen selga musta kleidi. See ei ole pidulik, kuid ilus. Panen jalga mustad sukapüksid ja kleidi peale veel musta jaki. Mulle meeldib kleite kanda. Need panevad mind tundma printsessina- kuigi väga koleda printsessina. Kui printsessid on graatsilised, veatud ja kohutavalt ilusad, siis mina olen nendest väääga kaugel. Ma olen kohmakas ja inetu.

Võtan oma koti ja astun trepist alla. Näen köögis oma isa. Ta istub laua taga ja loeb lehte. Ema on ilmselt juba tööl.

"Hei, Dora Lee!" ütleb isa rõõmsalt kui ta mind märkab. "Oled oma esimeseks koolipäevaks valmis?"

"Ei," vastan ma lihtsalt.

"Tore... Um... Kas sa saad ise ilusti kooli ja koolist tagasi?"

Noogutan.

"Tore! Edu siis sulle!" soovib ta kiirelt ja ilmselt palvetab, et ma nüüd lahkuksin. Minuga suhtlemine on piinlik.

Lehvitan talle ja lähen uksest välja.

.

.

.

Ma kõnnin mööda kõnniteed kõrvaklapid peas. Ma kuulan American Idioti. Austraalias on erinevalt Eestist väga kuum ilm. No muidugi, ma olen harjunud külma talvega mis sealpool ekvaatoril praegu valitseb. Ma pole sellise kumaga üldse harjunud ja hakkan kahetsema, et ma musta värvi riided selga panin.

Kool ei ole kodust õnneks kaugel ja niisiis jõuan ma sinna üsna ruttu. Seal tervitab mind kosutav külm õhk.

Koolis on vähe inimesi, sest tulin meelega varem. Ma tahan rahulikult oma klassi üles otsida.

Tegelikult leian selle üles kiiremini kui ma arvasin ja näen, et mul on pool tundi tundide alguseni aega. Kedagi ei ole veel kohal.

Astun klassiruumi ja näen seal õpetajat. Ta on mustade juustega noorem naine. Kui mu oletused õiged on, siis tema on Ms. Cley.

Ta naeratab mulle sõbralikult ja tuleb minu juurde.

"Oi, tere, sa nii varajane! Kas sa oled uus? Ma pole sind siin ennem näinud!" sädistab ta mu käest kinni võttes.

Okei, Dora Lee, sa oled ju inglise keelt õppinud. Räägi nüüd seda. Ilma. Vigadeta.

"Tere. Jah, see on mu esimene aasta siin. Ja esimene kord Austraalias. See tähendab..." kokutan ma. Tunnen kuidas mu põsed punetama hakkavad.

Ms.Cley naerab: "Sa oled vist preili Hunt. Olen sinust kuulnud. Sa oled Eestist, eksju?"

"Jah, olen küll," naeran ma piinlikust tundes kaasa. Minust kuulnud? Kas minust on räägitud?

"Igatahes, vali endale koht. Ja kui sa millestki aru ei saa, siis võid alati küsida. Tead ju küll..."

"Jah. Aitäh."

Õpetaja lahkub klassist ja ma olen jälle üksinda. Vaatan klassis ringi. See kool on nii erinev Eesti koolidest. Korraga tuleb mul koduigatsus peale ja pisarad tükivad silma. Pühin need raevukalt ära, sest ei taha, et keegi mind esimesel päeval nutmas näeks. See veel puuduks.

Valin endale pingi klassi keskel. Istun maha ja võtan telefoni välja. Natukese aja pärast läheb uks lahti ja ma vaatan üles, et tulijat näha.

See on üks poiss- umbes minuvanune. Tal on punased sakris juuksed ja kulmurõngad. Ta kandis üleni musti riideid. Ta tegi sama vea mis mina, kuigi ta on ilmselt sellise kuumusega harjunud. Poisi käe ümber on erinevad paelad-nahast, kummist, peenikesed, paksud ja mõned kivikestega.

Poiss tundub olevat väga unine ja ei tundu mind alguses tähele panevat. Ta hõõrub oma nägu kui ta pinkide poole astuma hakkab. Siis märkab ta mind ja jääb seisma.

"Oh... Tere," ütleb ta üllatunult.

"Tere," vastan ma vaikselt.

"Sa oled see uus tüdruk, jah?"

Issand jumal, kui kõik mind juba tunnevad ja teavad ja minust on räägitud jutte ja...

"Jah."

Ta ei ütle enam midagi, vaid istub mu taha pingile.

Ma ei suuda seda palavust enam välja kannatada ja võtan enda jaki seljast. Olgugi, et mul ei ole eriti tahtmist oma pakse õlgu näidata ei taha ma ära praadida.

Kui ma jakki enda õlgadelt maha ajan libisevad mu sinised juuksed mu õlgadele, paljastades mu selga. Ma kuulen poissi mu taga üllatunult ohkamas.

Issand jumal kas mu seljal on midagi? Mingi punn? Mingi mustus?

"Hei," ütleb poiss mu tagant vaikselt ja kiiresti. Ma pööran end kartlikult ümber.

Siit see tuleb. Mu esimene päev ja juba on kõik rikutud.

Poiss köhatas korra. "Um... Kas sul on see märk kogu elu olnud või see on tatoveering või midagi?" Küsis ta aralt.

Kuidas ma unustada võisin! Mu imelik sünnimärk! See on spiraalne moodustis, mis minu arvates on minu juures ainuke äge asi. See pole nagu tavalised sünnimärgid. See on      ainult toon tumedam mu enda nahast ja see ei ole mingi punn. See on nagu tatoveering. Seda on mitmel korral tahetud eemaldada, kuid ma olen keeldunud. On kindlaks tehtud, et see ei ohusta mind. Niisiis käeti mind rahule.

"Um.. Jah, niikaua kui ma mäletan," vastan  ma vaikselt ja häbi tundes.

Poisil lähevad silmad suureks ja suu vajub lahti.

"Mis siis? Mis sellega on?" uurin ma.

"Midagi... Ma... Ma pean minema.. Ma," ta tõuseb kogeledes püsti. Ma haaran tal käest, et teda peatada: "Mis toimub? Mis sellest on?"

"Ei... Kõik on korras, ära muretse, eks?" Siis tormab ta klassist välja.

Mina aga jään juhmilt talle järele vaatama.

________________
Ma ei tea mis see on. :/
Ma arvan, et te juba teate kes see punaste juustega poiss on ;).
Veel tahan ma öelda, et ma tõesti EI arva, et Hanna on kole ja paks! See on lihtsalt Dora Lee mõtlemine enda kohta! Ja see on vale. Mu tegelased ei ole alati mina!

🖐