Aeg saab otsa...

30. Parim põrgu maailmas ...

"Marshal?" Kõlas mu värisev hääl. Ma ei teadnud isegi, et ma olin midagi öelnud, kuid see oli kohe kindlasti minu hääl mis üle ruumi kõlas. Tuttav mees liikus mõne kiire sammuga ukselt mu voodi kõrvale, sidudes oma käed ümber minu.

"Sa näed väga hea välja." Kõlas tema vaikne pomin, mis mind naerma pani. Ometigi voolasid pisarad üle mu põskede. Kui imelik see ka polnud, olin ma kurb ja õnnelik üheaegselt. 

"Milline valevorst." nuuksatasin vastu, suutmata naeratust oma näolt pühkida. 

"Ma mõtlesin seda tõsiselt. Sa näed parem välja kui siis, kui ma sind viimati nägin. Sa ei ole enam nii kahvatu ja kõhna." Tõmbus ta minust eemale, istudes mu voodi äärele. Tema käed hoidsid kindlalt kinni minu omadest, mida ma absoluutselt pahaks ei osanud panna. Ta oli tõesti siin. Kuradile see pahameel Rhys'i vastu. Ta sai just oma vembu andeks.

"Mu enesetunne on ka parem." Vastasin vaikselt, püüdes peatada pisaraid oma põskedel.

"Nad teevad siin tõesti imesid." noogutas ta kergelt pead justkui oleks ta hakanud uskuma seda viimaks. Ma ei uskunud seda absoluutselt. Ma nägin parem välja sest mulle pumbati sadat erinevat vitamiini ja jumal teab mis muid aineid iga päevaselt sisse. Mu enesetunne oli kordades hullemaks muutunud võrreldes ajaga, mil ma veel kodus olin. 

"Sul pole aimugi kuidas ma sind igatsenud olen." Tema sõnad panid pisarad veelgi raskemalt mu põskedele langema. Ma tundsin end kohutavalt nende sõnade pärast, mis ma talle öelnud olin. Ta ei olnud seda ära teeninud. Ja ma kahetsesing igat viimsetki. 

"Mina sind ka. Mis ma sulle ütlesin, mul on väga kahju, ma ei o....." 

"Juba unustatud. Seda pole olnud, eksole." Naeratas ta mulle säravalt. See pani mind kergemalt hingama. Ma ei olnud oma sõpra kaotanud kõigele vaatamata. Kui rumal ma küll vahel olla võin. Imestasin, et Rhys üldse minuga toime tulla kannatas siiani. Ma olin liialt põikpäine oma rumalustes. 

Kogu minu päev möödus Marshali seltsis, kes rääkis mulle kõigest, mis vahepeal tema elus oli toimunud. Mul tekkis tunne, nagu ma oleks ise seal olnud ja näinud tema tegemisi kõrvalt. Kuigi see nii ei olnud, suutis ta ometigi sellise mulje luua, mille üle ma vaid tänulik olin. Lisaks kõigele rääkis ta mulle Maria'st, kes on tema südame röövinud. Kuigi ma pole teda ise kohanud olin ma kindel, et ta meeldiks mulle. Seda arvas ka Marshal, kui ta mulle enam kui tunni rääkis, kui imeline Maria on. Mul oli tema üle hea meel. Ta vääris enda kõrvale kedagi, kes tormis päikese välja tooks. Just see Maria paistiski talle olevat. 

Väga ettevaatlikult üritasime me mõlema vältida igasuguseid teemasid mis oleksid seotud mu perekonnaga. Ma ei olnud valmis selleks. Ta paistis seda mõistvat. Või ta lihtsat ei söandunud oskamata aimata minu reaktsiooni. Igaljuhul olin ma talle tänulik, et ta seda teemat üles ei üritanud võtta. 

Õhtupoolikult ilmus ka Rhys taas välja, kui külastamis aeg lõpukorrale hakkas jõudma. 

"Ma hakkan parem liikuma." Teatas Marshal kui Rhys talle sõbraliku tervituse oli öelnud ning mulle laubale musi teinud. Ma polnud teda terve päeva näinud ja nüüd kui ta siin oli, mõistsin ma kui väga ma teda igatsesin. Kuigi ma igatsesin teda kohutavalt ja tahtsin temaga koos ka veidi aega veeta ei soovinud ma oma sõbra lahkumist. Ma polnud teda nii kaua näinud ja koos veedetud ajast ei olnud mulle piisanud. 

"Ma tulen homme jälle." Lubas ta naeratuse saatel ilmselt mõistes mu rahulolematust tema lahkumise üle. Naeratasin talle rõõmsalt nende sõnade peale. Kui ta homme naaseb, siis suudan ma tema leppimisega praegu leppida.

"Olgu, ma jään sind ootama." Lubasin talle, naeratades õrnalt kui ta oma huuled viivuks mu laubale surus head aega märgiks. Saatsin teda oma pilguga kuni ta palatist väljas oli, olles ülimalt tänulik selle meeldiva päeva eest.