Ma vaatasin teda ning ma ei suutnud uskuda kui ilus ta on. Ta silmad särasid ning nende rohelisus oli hingemattev. Ma ei suutnud oma silmi temalt kõrvale tõmmata. Ta nimi sobis talle. Chrystal.
Ma jälgisin Chrystalit huviga, ennem kui otsustasin midagi väga rumalat küsida. See ei olnud rumal, lihtsalt väga imelik küsida. "Kas sa tuleksid Margi sünnipäevale?" jõudis Elisabeth minust ette. Samal ajal viskas ta mulle hoiatava pilgu, kuid see oli asjatu. Ma teadsin, et riskin absoluutselt kõiki reegleid, mis me olime grupina paika pannud. Kuid, ma ei saanud selle tunde vastu midagi teha. Selle tunde vastu, mida ma tundsin Chrystali vastu.
Nägin, kuidas Chrystali kulm tõmbus kortsu. Nagu ta mõtiskleks, kas see on kõike seda jama väärt. Siis ta ohkas ning sain oma vastuseks ühe rahulolematu "Olgu." Seda kuuldes tekkis mul naeratus suule ja kõhus keerutasid liblikad. Kartsin, et punastan. Lootsin et ta ei märka. Chrystal jätkas vestlust küsides "Kus ja millal see toimub?"
Elisabeth vastas minu eest "Margi sünnipäev on kahe päeva pärast. Üsna kindel, et Mark räägib sulle sellest pärast lähemalt." Chrystal jõllitas mind ning ma olin natuke kohmetu. "Tegelikult mõtlesin ma seda hiljem pidada kui aus olla." Tundsin kuidas Chrystal mind hullemini jõllitab. "Kusagil augusti keskel äkki. Siis ei ole ka nii jahe ilm kui praegu on."
Siis pilgutasin talle silma ning tõstsin ta omale sülle. Ta kiljatas ning see tõi mulle muige näole nähes, kuidas ta kramplikult mult kaela küljes rippus. Ta oli mulle väga lähedal ning ma ei tunnistaks seda ealesgi Elisabethile, kuid mulle meeldis tema lähedus. Naeratasin ja sõnasin: "Tundub, et sa end päris mugavalt sisse seadnud. Ma viin su koju. Kui see sinule muidugi sobib."
Ta noogutas vastuseks pead. "Mitte just väga sõnakas tüdruk, kas pole nii?" Itsitas Elisabeth meie kõrvalt. Nägin kuidas ta silmad särasid ning teadsin kuidas ma ei kuule tema sädistamise lõppu. "Vähemalt ühel meist on lõbus eksole?" vastasin selle peale. Silmanurgast nägin kuidas Chrystali põsed tõmbusid roosakaks. Ta nägi niimoodi välja jumala nunnu.
Jooksime läbi metsa. Puud ja ainult puud. Millegipärast oli Chrystali vanemate maja keset metsa. Kes teab, miks aga selle maja ümbrus oli tegelikult väga kena.
Toetasin Chrystali jalad maha. Tema silmades oli näha varjatud kurbust. Ma ei tea miks kuid miski minus sundis mind teda kallistama ja ütlema "Kõik on korras. Näeme varsti!" Suudlesin teda põsele ning koos Elisabethiga suundusime meie kamba peidukohta.
Lõkkeplatsile nägime teda. Carlos. Poolvampiir kes oli just meie kambaga liitunud. Tal ei olnud paarilist ning tema pruunid silmad õhkasid millegi kahtlase järgi. Ma ei teadnud mida sellest arvata kuid mu kõhutunne ütles, et teda tasub usaldada. Vähemalt hetkel. Ta teadis küttidest praegusel hetkel rohkem kui meie. Ta oli nende juures vangis olnud.
Carlos rääkis kuidas kütid olid üritanud teda panna armuma. Leidma oma teist poolt. See juhtub ainult korra. Kuid Carlosele meeldis ringi joosta erinevate tüdrukutega. Kuna tal kindlat ei olnud siis ei saanud seda talle pahaks panna. Kuid tal on oma väärtused, mille järgi ta hindab inimesi.
Olin imestunud kui ta pöördus minu juurde palvega meie gruppiga liituda. Teda oleks võetud ükskõik millisesse gruppi. Kuid ta otsustas meie grupi kasuks. Miks? Ta ei seletanud kunagi. Vähemalt ta ütles, et me ei ole valmis tema põhjendusi kuulma ja soovis, et me aktsepteeriksime tema valikut. Küll ta räägib kui ta on valmis seda infot meiega jagama.
Heitsin lõkke kõrvale pikali. Chrystal sisenes mu mõtetesse järjekordselt. Oli soe. Mugav. Vajusin lõkke kõrvale magama, naeratus näol.
"Ma tean, mis juhtus eelmine suvi" sosistas Carlos Elisabethile ja Joosepile, tahtmata Marki äratada. Joosep ja Elisabeth olid natuke üllatunud sellest. Carlos naeratas kurvalt. "Ma tean, et Mark kaotas oma paarilise kuna kütid tapsid ta. See võis olla väga valus löök. Kuid öelge mulle üht, Miks ta sebib peaküti tütrega? Noorukiga kellel polnud meist aimugi. Kes ei teadnud, et tal on vend kes on poolvampiir kuna ta isa on täielik tobu ja üritas neid kõiki tappa." Carlos toetas oma silueti vastu puud.
"Kui ma aus olen, siis me ei tea" vastas Elisabeth. "Aga me loodame, et asi ei muutu koledaks. Sellepärast me toetame Markki. Me oleme ta sõbrad. Meil pole valikut. Ta on meile väga kallis." lõpetas Joosep arutelu.
"Olgu" sõnas Carlos ning läks eemale platsist ning ronis ühe puu otsa. "Palun ole ettevaatlik mu kullakallis õde." sosistas ta. Ta oli valmis ükskõik keda puruks rebima, et kaitsta oma beebiõdesid. Ta kaitses neid varjudest. Tõeline legend.
"Kuidas ta seda kõike teadis?" küsis Joosep ahastuses Elisabethilt. "Ma ei tea, aga mul on tunne, et see on kuidagi seotud selle osaga mis ta meile rääkimata on jätnud."
YOU ARE READING
Vampiiriga tuttavaks
RandomOlin üks tavaline tüdruk kuni kohtusin nendega. Nad muutsid mu elu, ning kui aus olla siis olen ma õnnelik, et ma nendega kohtusin. Suur linn, rikkuri laps, öised külalised. Kõikides jutudes on õnnelik lõpp, kas ka selles loos?