Kõik sai alguse sellest kui läksin randa jalutama. Minu jaoks oli see õhtu täiesti tavaline.
Läksin nagu igal õhtul randa ja viskasin liivale pikali, et vaadata taevast. Tundsin kuidas soe tuul paitas mu põski ja mõnus mere kohin hellitas mu kõrvu.
Ma käisin siin igal õhtul selleks, et unustada. Unustada see mis on kodus. Unustada inimesed ja nende teod. Unustada kõik.
Hingasin sisse suure sõõmu õhku ja pigistasin silmad kinni. Mere soolane lõhn on mind alati köitnud.
Meri on üks asi mida ma armastan. Ka taevas on üks nendest asjadest mida ma päriselt armastan.
Avasin silmad, sest kuulsin kuidas keegi minu kõrvale pikali viskas. Pöörasin pead, et näha kes ta on.
Mulle vaatas vastu üks noormees. Tal olid sinised silmad mis olid merega ühte värvi.
"Täna on siin ilus. Eriti taevas." ütles see sama tundmatu.
"Jah, täna on taevas kuidagi eriti ilus. Ja meri on ka nii rahulik." vastasin võõrale ja pöörasin pilgu taevasse.
"Sa oled siin uus?" küsisin, sest polnud varem teda siin kohanud. Ma olin alati siin üksi olnud. Mitte kedagi pole ma siin varem veel näinud.
"Jah, ma täna kolisin siia külla."
Mulle tuli see üllatusena. Meie küla on pigem selline kus kõik minema kolivad. See, et keegi uus siia kolib on ebatavaline. Sama ebatavaline kui see võõras.
Mu telefon helises pükste taskus. Ma pidin oma näpud ajama taskusse, et see kätte saada. Vaatasin oma telefoni ekraani kus vilkus sõna ema. Ohkasin ja libistasin sõrmega üle ekraani.
"Kallikene, kus sa jälle oled?" kuulsin oma ema paanilist häält mis tuli telefonist.
"Ema, rahu. Ma hakkan varsti tulema. Sa ei pea muretsema, minuga on kõik korras." selle lausega lõpetasin ma oma kõne emaga.
Mu ema peaks juba harjunud olema sellega, et ma kaon õhtul ja tulen enne õhtusöök tagasi, aga ta ei ole. Keerasin oma pea kõrvale, et näha seda võõrast. Ta oli istuli tõusnud ja vaatas merd.
Pöörasin korra oma pilgu veel taevasse ja seejärel tõusin ka mina istuli. Võtsin oma kõrvalt telefoni ja tõusin püsti. Panin selle tasku ja pühkisin end liivast puhtaks.
Panin kingad jalga ja läksin metsa poole, et koju minna.
"Oota, ma tulen sinuga!" hüüdis võõras ja ma peatusin.
Keerasin end aeglaselt tagasi ja vaatasin kuidas ta jooksuga minu kõrvale tuli. Keerasin end taas tagasi ja hakkasin kõndima.
"Mis su nimi on?"
"Hope"
"Naljakas, kui su nimi inglise keelest tõlkida eesti keelde tähendab see lootust." kutt naeratas minu poole vaadates.
"Ma tean seda, kui ma sündisin siis ema ütles, et ma olin tema lootus. Lootus taas elada ja õnnelikuks saada." vastasin talle ja kiirendasin tempot.
"Aga milline sinu lugu on?" Küsis see tundmatu minult uue küsimuse.
Jäin seisma ja vaatasin võõrast kes oli ka seda teinud, aga minust natuke maad eemal.
"Ma alles valin seda." vastasin ja pöörasin oma kodu hoovi.
"Kuidas sa seda alles valid?" hüüdis see tundmatu mulle järgi.
Ma ei vastanud. Kõndisin rahulikult uksest sisse ja võtsin oma jalanõud jalast. Kõndisin oma tuppa ja sulgesin ukse. Kohe köitus mu tähelepanu üks foto minust.
Oops! This image does not follow our content guidelines. To continue publishing, please remove it or upload a different image.
See oli tehtud siis kui me emaga siia külla kolisime. Siis, kui kõik oli veel korras ja ma olin õnnelik.
///
Hei, kutid!
Kuidas läinud on? Hãsti? Oi kui tore, ka minul on hästi läinud. Avaldasin just selle raamatu siin ja loodan, et see teile meeldima hakkab. Seega, kui sulle meeldis see osa ja sissejuhatus, siis vajuta Vote. Üks pisike kommentaar ei teeks ka paha, sest see annab mu kirjutamisele juurde väga palju.
