Muutumas || H&H Kirjandusvõistlus

5. Osa

  Ma olen paar päeva koolis puudunud. Kogunud end ja teinud mõned asjad enesele selgeks.

Kõik muutus. Ta tuli siia, otseselt ei ole ta veel midagi teinud, kuid see kisub kõik väikesed haavad lahti, millest ma oleks pidanud juba ammu üle olema. See kõik toimus ju paar aastat tagai, kuid tagajärgon see milline ma praegu olen. Ma olen saanud Gabrieliks.

" Jordan?" Sõnasin kui poiss kõne vastu võttis.

" Näe kes otsustas välja tulla." Kõlas mõnitav hääl, mille peale ma muigasin.

" Ja jah. Kuule vea oma paks tagumik siia ja vii mind kooli." Naersin õrnalt.

" Oo Eva tahab kooli?" Kostus lõbustatud hääl:" Ma olen tegelikult juba teel." Sõnas ta ja pani kõne kinni. Juba teel? Kas ta kavatses mu vägisi kooli tirida, kui ma oleks täna ka kodus püsinud.

Panin üleriided selga ja liikusin õue, kuhu samal hetkel jõudis Jordan koos autoga.

" Hei kallis." Suudlesin teda ja kuulsin köhatust tagaistmel. Vaatasin üleoleva pilguga taha ja seal istus Gabriel.
" Mida tema siin teeb?" Tundsin kuidas väike paanika hakkas mind valdama, kõhus keeras nagu hakkaks oksele, värinad käisid ülekere ja ma võin vanduda, et mu käed muutusid kergelt laiguliseks, kui seda nii nimetada saab.

" Gabriel on korvpalli tiimi uus liige ja osa meie kambast." Muigas ta ja Gabriel naeratas.

" Või osa meie kambast..jahm?" Kergitasin kulmu.

" Rahune kallis, kõik on chill." Asetas ta käe mu reiele, mille ma halvakspandavalt ära lükkasin.

" Lähme." Andsin käsu ja poiss sõitis kohalt. Terve tee nad rääkisid oma korvpallist ja muudest teemadest, mis mind karva võrdki ei huvitanud.

Kohale jõudes väljusin esimesena autost ja virutasin ukse pauguga kinni. Kiirete sammudega suundusin suitsunurga juurde. Sellest ei tule hea päev...

Päike paitas mu külge, kuid peagi oli päikese asemel vari. Puhusin kopsu tühjaks ainult, et võtta uue suitsu. Hakkasin tõmbama esimest mahvi, kui vari ehk Gabriel selle mult ära tiris ja maha viskas.

" No mida on?" Oigasin nördimusest ja vaatasin poissi tigedalt.

" Kas väikseke on kuri või?" Kergitas ta lõbustatult kulmu.

"  Väikeseke? Kuri?" Turtsatasin ja vaatasi teda kui lammast.
" Sa oled selline idioot." Pomisesin ja otsisin uuesti välja paki.

" Tead, et suitsetamine võib tappa, ning me ei räägigi sellest, et sa teed seda ebaseaduslikult ja veel enam kooli territooriumil." Sõnas ta kõike teadvalt.

" Ja kes vahele jäi?" Naersin mõrult ja süütasin sigareti hoidudes poisi katsest see mul ära näpata.

" Ma ei saa aru, mida sa siit otsid." Raputasin pead mõru ilme endiselt näos vaadates ees olevat sireli põõsast.

" Ma võin aus olla?" Uuris ta. Mille peale väljus mu huulilt halvakspanev turtsatus.

" Ei tead keeruta nii palju, kui jaksad." Viskasin Gabrielile tüdinud ilme.

" Mulle ei anna rahu see, milline sa oled." Sõnas ta tõsiselt.

" Ootad sobivat hetke, et mu täielikult hävitada?" Kergitasin kulmu. Ja sellega teenisin ta kurja pilgu ja sügava vao kahe kulmu vahel.

" Vastupidi. Ma tahan sind aidata." Oli ta tõsine, kuid mina nagu Eva ikka hakkasin naerma.

" Aasta nali! You made my day! Päriselt." Naersin.