Me kõik sureme. Mõni varem, mõni hiljem...
"Mul on kopp ees sellest, et te mind kogu aeg kussutate nagu väikest last. Ma olen haige jah, aga miks te peate seda mulle kogu aeg nina alla hõõruma?''
''Me soovime sulle ainult parimat," lausus ema läbi pisarate.
''Mu ainus soov on sellele haigusele mitte mõelda, aga te käite iga viie minuti tagant minu toas küsimas, kas kõik on korras. Ei, ei ole korras ja te teate seda.
Leppige reaalsusega. Me kõik sureme kord. Vahet pole, kas ma suren täna või homme aga kunagi see juhtub nii kui nii."
''Kallikene, palun ära räägi nii,'' ütles ema juba hüsteeriliselt nuttes.
Ma ei viitsinud emaga enam rääkida ja suundusin oma tuppa ning sulgesin pauguga ukse. Maandusin mööda ust maha ja vajusin mõtteisse.
Ma ei jaksa enam. Ma saan aru, et neil on raske leppida mu haigusega, aga nad võiks end minu olukorda panna. Ma ei saa hetkekski seda unustada, sest iga tund, iga minut, iga sekund, kui olen nendega, tuletavad nad mulle seda meelde. Isegi mu tuba tuletab seda meelde.
Tahaks minna. Reisida kuskile kaugele. Kuhugi kus keegi mind ei tea. Kuhugi kus mina kedagi ei tea, aga ma ei saa, ei saa kuna mu kool ja sõbrad on siin. Kui aus olla mu sõbrad ei tea mu haigusest. Ma arvan, et kui nad teaksid siis nad kohtleks ka mind nagu väikest last.
Mul pole vaja, et nad mulle kaasa tunneks.
See ei aita sittagi. Ma suren ja arvan, et ongi parem kui nad alles siis sellest teada saavad, kui ma igaveseks läinud olen.
Mul on ainult aasta elada. Kui aus olla ma ootan selle aasta lõppu. Ma ootan surma.
Minu arvates on inimesed asjadest valesti aru saanud. Me ei saa näidata oma tundeid ainult siis, kui keegi hakkab surema.
Inimesed peaks kõigile näitama, et hoolivad ja seda iga päev, sest kunagi ei või teada millal keegi nende lähedastest jääb auto alla, või ta süda seiskub. Vōibolla keegi hoopis pussitab teda ja siis on juba hilja oma hoolivust näidata.
Mul on haigus ja minu aeg on kindlaks määratud, aga see ei tähenda, et see ka siis juhtuma peaks. See mida arstid ütlevad ei pruugi alati täppi minna. On väike võimalus, et juhtub ime...aga see ei pruugi juhtuda.
Arst ütles, et ma elan aasta, aga kust tema teab äkki ma kukun homme katuselt alla? Okei on ilmselge, et seda ei juhtu, aga kunagi ei või kindel olla...
Kuulsin koputust.
Tõusin ja tõmbasin ukse vaikselt lahti ja piilusin välja. Seal oli isa.
Avasin ukse.
"Ema on täiesti endast väljas," lausus ta.
"Miks ma ei imesta." ütlesin ja pööritasin silmi. Isa vaatas mulle otsa ja tõstis kotti oma õlal.
Tundsin kuidas naeratus mu näkku tekkis.
"Viie minuti pärast all," sõnasin naeratades ja lükkasin ukse kinni.
Läksin kapini võtsin sealt dressid ja musta pusa. Panin need selga ja läksin voodini. Tõmbasin selle alt välja oma spordikoti ja panin selle õlale. Pistsin telefoni pükste taskusse ja liikusin alla.
Olin esikus ja tõmbasin endale tagi peale ja võtsin võtmenagist ka oma masina vōtmed ja liikusime isaga majast välja.
Suundusime garaazi ja võtsime masinad.
"Vōidu?" küsis isa, kui mootoratta selga istusin.
"Vōidu." ütlesin ja hakkasin sõitma.
Isa jäi maha kuna ei suutnud nii kiirelt reageerida.
