Olin haiglas kuna pidin tulema tilgutite alla. Istusin igavusest ja tundsin nälga. Selle ravi tõttu ei või hommikul süüa.
Ma tundsin, et jään kohe magama kuna mul ei ole mitte midagi teha. Kui mul veab siis läheb veel viisteist minutit, aga võib ka kauem minna aga loodetavasti mitte.
Vaatasin aknast välja. Siit oli päris hea vaade. Arvatavasti sellepärast, et olen kaheteistkümnendal korrusel.
Järsku hakkas masin piiksuma ja vajutasin arsti nuppu. Kui ta kohale jõudis võttis ta kanüüli väja. Ta ütles, et mingi päev peaks meile koju hooldaja tulema, et mu seisund üle kontrollida.
Ta saatis mu praegugi kompuutrisse, et kontrollida, kas kasvaja on arenenud. Mul on kasvaja peas ja seda välja opereerida on väga raske. See on võimalik aga siis ma peaks riskima sellega, et võin surra.
Kontrollis käidud läksin vanemate juurde, et raha küsida, et saaks alla minna ja kohvi võtta.
Lükkasin münte sisse kui kuulsin kellegi hüüdeid.
"Kuhu te ta viite?" karjus poiss arstidele, kes teda ilmselt ei kuulnud.
Poisil olid pisarad silmas ja tundus, et ta kannatas väga. Vaatasin sinna kuhu noormeeski ja nägin, et arstid vedasid kedagi liftide poole. Võtsin oma kohvi ja liikusin poisini kes lähedal olevale pingile istus.
"Kõik korras?"küsisin peale natukest aega vaikust. Ma tean, et ilmselt pole miski korras aga pidin ju kuidagi vestlust alustama.
Poiss vaatas mulle korraks otsa ja peitis siis näo jälle kätesse.
"Mitte miski pole korras. Mu elu on täiesti perses..." Vastas poiss ja hakkas ilmselt nutma.
"Mis juhtus? "küsisin.
"See naine," ta näitas käega sinna poole kuhu arstid enne patsiendi viisid,"See...on..mu...ema,"vastas poiss, öeldes viimaseid sõnu väga raskelt. Ta ilmselt ei tahtnud neid öelda. Loogiline, et ta ei taha neid öelda. Kui mu ema oleks haige...Miks ma üldse sellele mõtlen?
Jõin rahulikult oma kohvi ja jälgisin poissi. Tal olid pruunid juuksed. Ta tundus väga musklis ja ausalt öeldes on ta kena. Poiss peitis oma nägu kätesse seega ma ei näinud ta silmi.
"Mkhmkh.Ma arvan, et mul on aeg minna," ütlesin ja tõusin.
Tundsin kuidas keegi haaras mu randmest. See oli see koht kus mul kanüül oli.
Ehmatasin ja vaatasin taha. See oli see sama poiss. Ta vaatas mulle otsa. Tal on imelised rohelised silmad, mis on täis kurbust.
"Ai,"karjusin ehmudes ja tirisin käe ära.
"Vabandust...see oli kogemata,"ütles ta ja vaatas mind veidike kahtlaselt. Ilmselgelt ei mõistnud ta milles probleem, kuna ta tegelikult haaras mu käest väga õrnalt.
"Pole midagi. Ikka juhtub. Kuule, kas sa räägid nii sellepärast nii, et sa ei saa normaalselt rääkida peale seda, mis just juhtus vōi sa lihtsalt mingi taunisündroomiga?" küsisin poisilt ja ta naeratas ōrnalt.
"Ma üritan siis normaalselt rääkida," ütles ta kui oli hääle puhtaks köhinud.Tal oli madal mehelik hääl, mis mulle tohutult meeldis.
"Kuule mul on tunne, et ma just armusin sinusse," sōnasin talle.
"Kas see on nagu armastus esimesest silmapilgust?" küsis ta muiates, kuid ta silmad olid endiselt täis kurbust.
"Just nimelt," vastasin.
"Tänapäeval kutsutakse armastust esimesest silmapilgust ühe öö suhteks,"sōnas ta.
"Woow, me oleme haiglas,"sōnasin ja naersin.
"Kahjuks jah," sōnas ta ja ma naersin.
Meie vahel tekkis vaikus.
"Kas sa jalutama viitsid minna? Saaksid mõtted sellest jamast eemale," ütlesin ja jõin kohvist viimase lonksu ja viskasin selle prügikasti.
"Okei"ütles ta üsnagi tundetult ja tõusis.
Suundusime poisiga ukse poole ja läksime välja. Liikusime teadmata suunas.
Poiss rääkis oma elust. Kui ta lõpuks lõpetas otsustasime, et teeme midagi lõbusat.
Me olime kõndinud päris pikalt ja ma nägin eemalt randa. Jooksin sinna poole ja keerutasin end, kui olin liivale jõudnud.
Poiss kelle nimi oli Tom hakkas mind nähes naerma.
"Sa käitud nagu väike laps," lausus ta.
"Seda ma olengi," vastasin naeratades ja hakkasin kividel kõndima. Ta tuli mu kõrvale.
"Huvitav, miks ma sulle enda elust nii palju rääkisin?" ütles ta ja jäi mõttesse.
"Võibolla sellepärast, et vahel ongi vaja oma muredest rääkida," vastasin õlgu kehitades.
"Võibolla," ütles poiss mind korrates.
"Kas sulle ei tundu, et inimesed ei hooli enne kui nad ei kaota? Kui neil on midagi väärtusliku siis nad isegi ei märkagi seda. Neid isegi ei huvita enne kui nad märkavad kui tähtis see tegelikult oli. Nad tahaks seda tagasi. Nad üritad,proovid kõigest väest aga see aita... Lõpuks nad lihtsalt annavad alla... Kaob lootus. Kaob usk,"rääkisin Tomile.
Tom noogutas ja me liikusime rahulikult edasi rännates oma mõteteis
"Ja milline on sinu lugu?"küsis Tom järsku.
"Ma alles valin seda" vastasin ja naeratasin kuid järsku üks piisk mulle näkku kukkus. Vihma hakkas sadama.
"Mis mõt..." poiss ei saanud oma lauset lõpetada, sest hoovihm sai meid kätte ja ma jooksin haigla poole.
Ma naersin samal ajal joostes poiss jäi alguses maha, kuid siis jooksis ta kiirelt minust mööda ise naerdes.
Kohale jõudes hakkas vihm juba järgi andma ja me kõndisime rahulikult naerdes edasi.
"Ma ei tea mida ma teeks kui ma sind täna kohanud poleks," ütles poiss naeradades.
"Ehh..Mis sa nüüd," vastasin ja kõndisime haiglasse sisse.
