Killud

4.

Öösel ei tule mul und. Vähkren ja üritan igas asendis magama jääda, aga ei saa. Ma kardan. Kardan, sest mul on tunne, et mind jälgitakse. Võtan oma kaisukaru, mis on juba väikesest saati minuga igal pool kaasas olnud. Leidsin selle kusagilt tänavalt ja see on kaotanud kõik mu hirmud ja lohutanud mind, kui mul raske on.

Aga hirmu mu karu seekord ei kaota. Ikka tunnen endal kellegi pilku ning julgust kokku võttes tõusen vaikselt voodist. Kõik on painavalt vaikne. Tavaliselt tiksub vähemalt kellgi, aga täna on sellel nagu meelega patareid tähjaks saanud ja kell seisab vait kui haud.

Kohutav on veel seegi, et kardan pimedust. Ma tõesti ei tea, kuidas niimoodi tänaval hakkama sain, aga sain. Küllap seal polnud siis nii pime, alati põles kusagil mõni tänavalatern või kumas kasvõi korteriakendest valgust.

Otsustan siiski oma hirmust üle olla ja millegipärast suundun sahtli juurde ning võtan sealt Eleanori märkmiku. Ringipöörates kukub mul aga ehmatusest märkmik käest ja ma tahaksin karjuda, kuid häält ei tule. Vaatan värisedes ning suurte silmadega sõnatult enda ette ja pisarad voolavad mööda mu põski alla.

"Tšau, Christy," sõnab Eleanor. Tal on kaela ümber hüppenöör ning ta on peeglis. Kõik ta nägu, käed, jalad on armilised ja ka temal on pisarad silmis, aga ta ei näi kurb.

Ma ei vasta midagi.

"Vaata, mida inimesed sinuga teha võivad, keegi ei näe seda, kui palju arme sul tegelikult on ja kui palju iga päev juurde tehakse, sest keegi ei taha näha, kõik on nii ükskõiksed, egoistlikud ja võltsid. Siin maailmas jääd ellu vaid tänu iseendale. Kõik tahavad, et oleksime üksteise vastu paremad ja lahkemad, aga keegi ei suvatse alustada sellega, et ise parem olla," lausub Eleanor.

Ta sõnad teevad haiget, sest tean, et tal on õigus.

"E-eleanor, ku-kuidas sa...," ma ei suuda lõpetada.

"Ma tahan siin sinu juures olla ja sina tahad ka, et ma siin oleksin, sa tead seda väga hästi ja sellepärast ma olengi," sõnab tüdruk rahulikult.

"See teeb haiget," vastan vaevukuuldavalt.

"Ma tean, aga ma ei taha ju sulle haiget teha," ohkab mu sõbra vaim või ma ei tea, mis asi.

"Ma maksan neile kätte," ütlen neiule käsi rusikasse surudes.

"Ei ole mõtet, mida see enam aitab," lööb Eleanor käega, "aga mul on küll sulle väike ülesanne, ega ma niisama ka tulnud."

Eleanori sõnad hirmutavad mind. Mida ta sellega mõtleb?

"Tead ma ei saa enne rahu, kui mu süda taas terve on ja sina oled ainus, kes saab aidata. Mu süda murdus nende 14 aastaga, mis ma elasin ikka päris korralikeks kildudeks ja kuna sina oled ainus, kes on mulle tõeliselt kallis, siis vaid sina suudad need killud leida ja paika panna. Võibolla ei saa sa kohe kõigest aru, aga tean, et oled nutikas tüdruk ja saad hakkama, ma usaldan sind ning loodan su peale," naeratab tüdruk.

"A... Ah?," ei mõista ma.

"Su esimene ülesanne asub minu märkmiku ühel neist lehekülgedest, mida sa juba näinud oled, üks suurim kild mu südamest on kadunud ühte nendest piltidest," seletab Eleanor, "edu sulle," ja nii ongi vaim läinud.

Ma ei saa mitte tuhkagi aru ja mõtlen terve öö ta sõnade üle, kuni lõpuks jõuab mulle unesegasena kohale, kus esimene kild asub...