Killud

5.

Ärkan ja koristan kähku põrandalt märkmiku, mis sinna öösel kukkus. Avan selle lehelt, kus on värviliselt joonistatud naervad isa ja tütar. Mu alateadvus annab mulle teada, et see on vale leht. Keeran järgmise pildi ette, selle kus on kirst, ümberringi pilved. Järsku jõuab mulle kohale, et ma ei tea mida edasi teha.

Vaatan pilti veidi ja tekib tahtmine surnuaeda minna. Ma pole sinna kunagi vabatahtlikult minna tahtnud, kuid panen riidesse ja suundungi minekule.

Peatun Eleanori haua juures ja avastan, et ta on maetud isa kõrvale. Kuidas see veel võimalik on?

Miski ütleb mulle, et pean märkmikust kaks esimest lehte välja rebima ning teengi nii.

Midagi ei juhtu ja mul hakkab märkmiku lõhkumisest kahju.

Hakkan aeglaselt kodu poole loivama, väljarebitud lehed aga lendavad minema ning neile järgi joostes, leian need viimaks Eleanori ja tema isa haua vahelt. Lehed on valged, nende peal ei ole enam midagi.

Vahin neid kaua ja imestunult ning viimaks hakkavad need tuhmuma, kuni üks kaob täiesti, vajudes justkui maa sisse. Haaran alles jäänud paberi kähku enda kätte, kuid see lõikab mind ja seda valu tõttu maha pillates, kuulen kolksatust. Üritan lehe ettevaatlikult taas enda kätte võtta ja siis jõuab mulle kohale, et esimene kild mu sõbranna südamest on leitud.

Kiirustan kähku kodu poole ja tuppa jõudes vajun lihtsalt põrandale istuli ja hingeldan. Surnuaias toimunu ei olnud mitte mingil juhul normaalne, kardan, et hakkan hulluks minema.

Peidan killu hoolikalt paberisse mässituna sahtlisse ja loodan varsti Eleanori näha.

Ootan tükk aega, et Eleanori vaim jälle välja ilmuks, aga teda ei tule. Ma ei ole aga kannatlik ja hakkan välja mõtlema igasuguseid tobedusi, kuidas ta välja kutsuda.

Proovin vana head küünlaga väljakutsumise viisi, katsetan ka peegel peegli vastu tehnikat, kuid tulemusi pole.

Seejärel hakkan tajuma, et ta näitab end siiski vist vaid öösel, kuna ta on ikkagi vaim.

Mu toas hakkavad mõne aja pärast asjad iseenesest kukkuma, kedagi pole kodus, aga kuulen hääli ning külm higi jookseb mööda mu selga. Olen täitsa paanikas ega tea, mis minuga toimub. Silme eest kisub mustaks ja peagi ei jaga ma enam midagi ei maast ega ilmast.

Õhtul ärkan oma toas, oma voodis. Isa ja isegi David on mu voodi juures ja paistavad murelikud.

"Ta ärkas," sosistab David.

"Mis minuga toimub," küsin, tundes kohutavat palavust ning lükkan teki eemale.

"Sa oled haige, Christy, sul on väga kõrge palavik, aga saime Davidiga selle veidi alla ja loodame, et sa ei pea haiglasse minema," lausub isa.

"Aitäh teile," üritan naeratada.

"Sa oled oma sõbranna surma pärast vist üsna rajalt maas," märgib David.

"Seda küll," ohkan. Kui ta vaid teaks, kui rajalt maas ma tegelikult olen.

Imestan Davidi lahkuse ja rahulikkuse üle, sellisena on ta päris vastuvõetav vend, aga tean ju, et selliseks ta kahjuks ei jää.

Peagi saabub öö, David ja isa on oma tubades ning palusin neil enda tuppa tule põlema jätta, et mitte taas endast välja minna. Ootan pingsalt Eleanori, teda ei tule ega tule. Otsustan viimaks lambi kustutada, sest äkki ta vajab kottpimedust, et jälle märkamatult peeglisse ilmuda ja mind surnuks ehmatada.

Mööduvad minutid, neist saavad tunnid. Olen oodanud kaua ja tüdruk pole end ikka näidanud. Mulle hakkab tunduma, et tegin midagi valesti ja ei näegi teda enam mitte kunagi, kuid järsku käib peeglis kollakas- valge sähvatus ja näengi oma sõbrannat ja kargan ärevusest lausa voodist püsti.

"Tšau Christy," ütleb ta nii nagu eelmine kord.

"Anna andeks, et mul nii kaua läks, tean, et sa ootasid, aga mul oli käsil väike paranemine, sest sa said oma ülesandega hakkama, sa aitasid esimese killu leidmisega tuua rahu minu hinge mu isa surmaga seonduvas. Sa ei tea, kui õnnelikud me praegu oleme, hoiame käest kinni ja jälgime ema tegemisi, aga taevasse tema juurde koju ei saa ma ikkagi, seni kuni sa pole leidnud kõiki kilde," räägib Eleanor.

Näen, et Eleanori silma alt on kadunud see suur-suur arm, mis seal enne oli, aga hüppenöör kaelas ja ülejäänud armid on ikka alles.

"Ma teen kõik, et sa sinna saaksid," lausun vankumatult sõbrannale.

"Ma tean, et teed," naeratab tüdruk.

"Järgmine ülesanne ei saa sulle kahjuks aga väga meeldiv olema."

Hei!
Lõpuks jälle uus osa. :)
Vabandan, et pole kaua kirjutanud, aega nappis, aga nüüd siis veidi pikem peatükk.
Nautige! :)