Don't Forget Where You Belong [Eesti keeles, 1D]

14. Peatükk

31. detsembri lõuna. Ma pole enda toast täna väljunud. Ma pole kindel, kas asi on selles, et ma kardan või milleski muus. Keegi pole mind otsimas ka käinud. Ilmselgelt ma pole nende sekka oodatud. 

Ohkasin ning proovisin ignoreerida enda korisevat kõhtu. Pöörasin end voodis selili ning jäin lage jõllitama. Mu kõht korises jälle. Pööritasin silmi ning lükkasin end voodist püsti. Miks ma peaksin enda majas kedagi kartma? 

Viskasin veel ühe kiire pilgu peeglisse ning avasin enda toa ukse. Trepist alla minnes kuulen elutoas vaikset jutuvada ja teleka häält. Ohkasin jälle.

Trepist alla jõudes üritasin elutoast märkamatult mööduda, kuid mind märgati. "Vaadake, kes enda urust välja on tulnud," Zayn naeris ning ka teised liitusid temaga. Ma ei jäänud sinna pikemalt seisma, vaid põgenesin kööki. 

Külmkappi avades tundsin, kuidas mu põsed ikka veel vihast õhetavad. Haarasin endale ühe jogurti ning lõin kapi vihaselt kinni. Vajusin köögilaua taha toolile istuma ning sõin jonnakalt enda jogurtit. Kuradi inglased. Ja see faking härjapõlvlane ka.  

Selle sama iirlase naer kostis köögi ukse tagant. Seejärel uks avanes ning kõik viis debiikud sadasid sealt sisse. Nad võtsid kõik istet ning jäid mind jõllitama. Ma vist pööritasin enda silmi nii hullult, et need oleksid peaaegu välja kukkunud. Ma ei tee isegi nalja. 

"Noh, Elise, kuidas sul läheb ka?" Nialli suul mängles rõve muie. 

"Pane põlema ennast," pomisesin vaikselt ning tõusin lauast. 

"Kuhu sul nüüd äkki nii kiire hakkas? Me tahame ainult juttu ajada," Louis naeris. 

"Mul ei ole teiega millestki rääkida," üritasin köögist lahkuda, kuid Zayn lükkas end mulle tooliga ette. 

"Mida me sulle teinud oleme, et sa meid vihkad?" Zayn vaatas mulle silma. Pöörasin pilgu eemale. 

"Lase mind mööda."

"Vasta mulle," Zayn muigas.

"Lase mind mööda."

"Vasta mulle, kallis õeke."

Vaatasin Harryle otsa. Ta pilk oli emotsioonitu. "Zayn, lõpeta ära," Harry seksikas kare hääl kajas üle köögi. Seksikas? Elise, ffs mida sa teed?

Zayn saatis Harry poole ühe segaduses pilgu enne, kui ta end eest ära tõmbas ning tagasi normaalselt laua äärde istus. Lõin pilgu maha ning kiirustasin trepist üles tagasi enda 'urgu'.

*

Umbes tunni pärast kuulsin enda uksel koputust. Kergitasin kulmu ning põrnitsesin hetkeks ust. Seejärel ajasin end püsti ning avasin ukse.

"Meil tuleb õhtul siin väike pidu, su vanematega on kõik läbi räägitud," Harry mururohelised silmad olid suunatud põrandale, "et jah, ma tahtsin seda öelda, et sa võid ka paar sõpra kutsuda, kui sa tahad."

"Kui palju on paar?"

"Maksimum kuus," Harry sügas kukalt ning üritas kõigest väest mu pilku vältida. 

"Kümme?"

"Kuus."

"Kümme?"

"Okei, seitse," ta vältis ikka mu pilku.

"Üheksa? Palun?"

"Kaheksa maksimum, ausalt."

"Üheksa, Harry, ole chill."

"Olgu, Elise," õrn naeratus ilmus ta suule, kuid ta vältis ikkagi mu pilku. Tundsin ennast halvasti. 

"Ma siis nüüd..." hakkas Harry ütlema.