„Mida tähendab see, kui sa elad oma kujutlusmaailmas?“ küsib keegi tark kusagilt kaugemalt. Ma teaksin vastust, vähemalt kui ma mõtleksin sellele pingsalt, siis ma tean. Kuid ilmselt ei küsita seda minult. „Hei, sina, BLOND!“ muutub kellegi hääl veidi valjemaks. Keeran koheselt pea hääle poole ja vaatan viivuks noormehele otsa. „Vasta!“ käsitakse. Ma ei mõista, mis toimub, kuid peagi hakkan ma oma peas vastust sõnadesse panema. „See peab olema siis maailm, mis pole päris. Ehk siis seda maailma ei ole, aga sa elad seal… näiteks… oma mõtetes, unistustes?“ küsin vaikselt. Ta noogutab ja kaob. Veider inimene.
Mööda pimedat tänavat jalutan edasi pubi poole. Täna peaksid kohal olema isegi pokkeriässad, eks näis, kes võidab. Juba eemalt paistab latern ning ka silt, mis näitab et olen jõudnud õigesse paika. Peagi astun uksest sisse – kellake heliseb õrnalt – ning istun esimesele vabale diivanile. „Mulle palun üks… - ma ei teagi – kas te soovitate midagi?“ küsin ettekandjalt.
Mäletan aega, mil ma ise pidin ettekandma õlu ning praade, see oli äraütlemata tore aeg. Vähemalt oli töö ja ka mingis mõttes puhkus… Kõige hämmastavam oli muidugi see, et iga inimene oli erinev ja igale ühele tuli algusest peale tutvustada menüüd ja soovitada firmarooga. Kas ma loodan, et ka see ettekandja soovitab firmarooga? Vaatan viivuks talle otsa, kuid ta nägu ei ole mulle tuttav. Vahest on ta siin uus, kõik võib-olla.
„Ma ei tea sedagi, kas te olete kaheksateist,“ ütleb tagasihoidlik naishääl. „Minu vanus ei mängi hetkel küll mingit rolli. Ma võtan poolkuiva veini… ma arvan, et punase,“ teatan oma soovist. Ettekandja ei pööra mulle rohkem tähelepanu ning kaob tagaruumidesse. Inimesed ümber muutuvad kuidagi kärsituks, kuid mul pole aimugi, mis võiks selleks põhjuseks olla. „Siin on teie… jook,“ ütleb ta vaikselt. „Kas te olete kindel, et võite alkohoolseid jooke ettekanda?“ küsin vaikselt, nii et ainult tema kõrvad püüavad kinni selle sosina. Ta punastab ja teeb sääred. Kas ma mitte ei tabanud naelapihta?
Aga kas see pole siis tavaline, et inimene teeb just seda, mis on talle keeletud? On inimesed, mõtlen. Rüüpan oma jooki ja ma pettun selles täielikult. Miks see üldse nii hele on? See on jõhvikamahl, jõuan järeldusele. Aga ma soovisin ju veini… punast poolkuiva veini ning kui mina seda soovin, siis pean ma selle ka saama. Rahune maha!, karjun endale mõttes. Võpatan korra ning rüüpan rahulikult oma jõhvikajooki. Vahest oli siiski parem, et mulle veini ei toodud, kes teab.
Algab pokkerimäng. Pikkade hambemete ja ilmselt paksude rahakottidega mehed istuvad laua taha. Mõni läitab kohe oma sigareti ning jääb ootama daami, kes segab nende kaardid. Juba serveerib see sama ettekandja neile joogid ja mäng võib alata. „Ma panen mängu esialgu sada eurot,“ ütleb esimene. „Loll oled, et nii vähese rahaga üldse julged siia tulla. Tuhat minu poolt,“ hüüab Kisakõri. Pika punupatsiga mees asetab ühe rohelise rähetähe lauale ja irvitab pikalt.
Tundub, et keegi ei pannud tähele seda, mis just aset leidis. Istun vaikselt ja vaatan kaugemast nurgast nende poole. Mõni üksik jälgija on veel saalist, kuid enamus on koondnud peaaegu et ringina nende laua ümber. „Mehed, tehke nüüd panused ja teeme selle mängu nüüd ära, mida te põete, raisk!“ seletab Kisakõri jälle valju häälega. Kelm, mõtlen vihaselt. Kuid endiselt olen ma vait. On see argusest? Võib-olla. On see sellest, et ma lihtsalt ei taha vahele segada? Täiesti võimalik.
„Kaua need neegrid mängivad?“ küsib kõrvallauast kellegi sosin. „Kaua,“ vastan justkui vastuseks. See küsimus polnud mulle, kuid see sõna libises mu suust lihtsalt. „Te jälgite?“ küsib see hääl. „Natukene,“ vastan ükskõikselt. Kas ma tõesi tahtsin jätta mulje, et mind ei huvita üldse, milliseks see õhtu kujuneb? See on puhas vale, aga ´ma ei saa nii avalikult kõigest rääkida. Mitte nii… „On teil lemmik?“ küsitakse. „Ei,“ libiseb üle mu huulte lihtne vastus.
