Taas on kätte jõudnud õhtu ning mu sammud viivad mind pubisse, kus mängib seekord vali tantsumuusika. Kas seal on erikülalised? Avan ukse ning istun oma tavapärasele kohale, kust on hea hoida silma peal pokkerilaua taga toimuval. Mäng ei ole veel alanud, sest aega on veel. Istun vaikselt laua taga ja lasen silmadel joosta üle saali, et tutvuda inimestega, kes siin on. Paar mängijat on kohal – tunnen nad juba kaugelt ära. Nad aurutavad idagi oma rohkete žestidega. Tundub, et täna on ka paar uut nägu – tundub, et nad on lihtsalt külastajad. Mu silmad jõuavad tantsupõrandani, millel valitseb tühjus.
„Mida ma teile pakkuda võin?“ küsib ettekandaja, kes on märkamatult minuni jõudnud. Mulle meenub, et mul ei ole sentigi hinge taga, kuid samas ma tean, et kui ma midagi ei telli, siis ei tohi ma siin olla. Mida ma teen? „Esialgu ei telli ma midagi – ma ootan oma sõpra!“ Ma loodan, et ta on piisavalt mõistev ning saab aru, et ma ei hakka ometi üksi veini jooma. Mul vedas seekord ning ta lahkub. Pubisse saabub suur hulk rahvast ning kõik nad leiavad endale isetekohad pokkerilaua taga. Kas täna on oodata suuremat mängu?
Mu sees käib kerge jõnks läbi, sest ma tahan teada, millega seekord uudab Kisakõri üllatada. Ta ei saa ju ometi tulla jälle lagedale oma tuhandeliste eurodega – see oleks liig, mis liig. Uks löödakse lahti ning uhkelt astub sisse Kisakõri isiklikult. Rahvast tulev veelgi ning peagi on terve pubi puupüsti täis rahvast.
„Kas te ootate kedagi?“ küsitakse minult viisakalt. Vaatan tulija poole ning vastan lihtsalt, et enam ei oota. „Kas ma võin siia istuda?“ küsib ta minult. Noogutan ning otsustan teda pikalt mitte silmitsema jääda. Mu silmad jooksevad taas pokkerilaua juurde, mida seatase korda. Suurimad rahaässad on juba kohal, kuid kas on oodata kedagi veel?
Uks avaneb ning sisse tuleb noormees, kes seab oma sammud pokkerilaua poole. „Raha lauale!“ hüüatab Kisakõri rõõmsalt. Seega oli tulijal oluline roll. Kaardid segatud, alustatakse mängu. Kisakõri ei pane lauale tuhandelist, nii nagu ma lootnud olin. Kas tal on kahju oma valetahast või tuli tal nurga taga kellegagi õiendamist?
„Mehed, te olete magedad! Õihed ässad mängivad ikka vähemalt viietuhande peale,“ suurustab noormees, kes tuli viimasena. „Kes sina mees oled, raisk, et siin ütlema tuled?“ küsib see peale Needikuningas. „Ma räägin seda, mis on tõsi. Ma ei jõuaks kõikidele mängudele kohalegi, kui mäng toimub ühe sendiste peale!“ irvitab noormees.
„Sellel noorukil on õigus! Laduge nüüd oma papp lauale, mis me jamame! Mängime ära, lähme laiali ja homme näeb, kes kohal on.“ Kisakõri toetab noormeest ning asub oma rahakoti lahti võtma. Tema rahakotis valitseb tühjus, ainult paar lotopiletit on selles. Kisakõri vaatab kurvalt oma rahakoti poole ning otsustab, et täna ei saa ta mängima jätta. Täna on tema õnne päev – nii ta loodab. „Ma panen maja mängu – nii kui nii ei ole mul sellest sooja ega külma,“ vastab ta lihtsalt. Kohmetun. Kuidas saab inimene midagi sellist öelda? Kas tal ei olegi siis kodu? Päris kodu? Kodu, kus oleks naine ja võib-olla isegi lapsed. Kodu, kuhu ta saab alati minna ja kus teda oodatakse? Sellel mehel peab ikka midagi väga viga olema, et ta selle maha mängib – ma olen kindel, et ta ei võida.
„Kas ma võin teile midagi tellida?“ küsib võõras minult. „Ei, see ei ole vajalik,“ ütlen. Võõra lähenemiskatse nurjus ning team silmadest peegeldab vastu pettumine. Ma ei saa midagi teha, kuid mulle ei meeldi sellised katsed tähelepanu saamiseks. See on mage, igav ja nii tavaline – võib-olla ongi see peamine põhjus, miks ma seda eiran. „Kahju,“ ütleb nooruk. „Kas te tahate just kindlasti minu peale oma raha kulutada?“ küsin vaikselt, ise pooleldi jälgides mängu. „Te olete väga armas neid ja mul on hea meel teid kohata,“ räägib ta. See tundub mulle mesijutuna, sest kõik mehed ju räägivad nii.
„Te ei vastanud mu küsimusele,“ ütlen salapäraselt. Naeratan hetkeks ning vaatan mängu, millest on saanud justkui minu elu. Sest igal õhtul tulen ma siia, et vaadata, mis juhtub. Ma ei ole mängisõltlane ja tegelikult ei huvita mind kaardid ega raha tuuldeloopimine karvavõrdki, kuid on olemas midagi, mis toob mind õhtul alati siia. Miks ma tulen siia? „Miks ma ei võiks sinusuguse daami peale raha kulutada?“ vastab ta mu küsimusele küsimusega. Ilmselgelt on ta tüüpiline mees, kes kuramerib paljudega.
