Neid kollaseid vahtralehti on täis terve maa – nad katavad kogu metsaraja, mida mööda ma jalutan. See ei ole see mets, see on kaugel sellest. Metsas, kus ma elan, ei julgeks ma kunagi vabalt ringi käia, kartes, et keegi teab minust liiga palju. Ma pole kindel, kas see et inimene teab, kus ma elan, teeb temast kõike teadja. Kuigi selle põhjal annab ju nii mõndagi järeldada. Ma silmitsen neid värvilisi lehti ja mõtlen, et see on ikka paganama ilus aastaaeg. Kõik aastaajad on tegelikult ilusad ja omapärased.
Puult langeb leht, ma jooksen sellele vastu ja püüan selle õhust. See on väike leht, millest ei ole ühtegi ampsu võetud. Ta on nii ilus, nii omane sügisele ja selle ilule. Keerutan lehte oma käes ja kujutan ette, kuidas ta on ballisaalis ja võlub oma keerutustega teisi. Ta oleks selle õhtu kaunitar… Kuid reaalses elus lehed ju ei tantsi ja nad ei ole isegi kaunitarid, sest vähesed pööravad neile tähelepanu. Suuremalt jaolt vist väiksemad lapsed, kes tunnevad elus kuidagi rohkem rõõme.
Jalutan edasi ning ma jõuan linnale väga lähedale. Süda hakkab kiiremini põksuma, kuigi selleks ei ole põhjust. Ma ei lähe direktoriga rääkima, et saada ülikooli sisse. Ma ei lähe tööintervjuule, kus küsitakse erinevaid küsimusi. Ja ma ei lähe ka kohtusse, kus minult tunnistust nõutakse. Ma lähen lihtsalt linna, mõtteid tuulutama.
Ma tahan minna kuhugi, kus oled hubane ja kus oleks vaikne meeleolukas muusika. Kus istuksid inimesed, kes räägivad vaikselt juttu. Seda kohta tahaksin ma ülekõige leida. Sammun mööda rahvarohket tänavat edasi. Tundub, et inimesed on tulnud linna, et täiendada oma garderoobi. Inimesed siblivad nagu väiksed agarad sipelgad.
Leian maast kortsutatud viiese ning otsustan selle raha eest osta endale natuke süüa. Astun sisse esimesse supermarketisse ning silmitsen neid tohutuid riiuleid, mis on täidetud nii söögi kui muuga. Valik on lai, kuid mind piirab raha olemasolu. Kuigi ma olen kindel, et ma ei ole ainus, kellele on see mingil määral takistuseks. Võtan külmletist endale salati ja pagariosakonnast juustukuklid ning lähen kassasse.
Maksnud, suundun ma mere äärde. Kuna on soe sügispäev, siis on siin ka rahvast – mõni jalutab oma koera, paarikesed jalutavad ja muidugi leidub siin tervisesportlasi. Istun tühjale pingile ning asun oma salatiti sööma. See on tavaline salat nagu poe omad ikka. Vaatan askeldavaid vareseid.
Ma meenutan noormeest, kellega me istusime pubis tunde. Keegi pole ammu minuga nii kaua rääkinud, õigemini ei pöörata mulle just iga päev tähelepanu. Kuid ega ma ise just ka selline ei ole, kes mõjuks magnetina. Ma meenutan tundmatu nooruki näojooni, tema silmi ning seda, kuidas ta minuga rääkis. Ta oli mõnes mõttes nii tavaline, nii etteaimatav, kuid siiski oli temas midagi sellist, mida ma pole ammu kohanud.
Vaatan kaugustesse, kus ma ei erista enam maa ja taeva piiri. Nad sulavad suurepäraselt ühte. Mõnus sügisene tuulehiil sasib mu juukseid. Kõik tundub olevat nii täiuslikuna, justkui viibiks ma hetkel mõnel maalil, kus kõik ongi nii kunstiline. Sulen silmad ja naudin täielikult antud hetke.
Õues hakkab hämarduma ning ka tuul tundub kuidagi vihasema ja külmemana. Tõusen püsti ning jalutan linna poole. Ma arvan, et aeg ei ole veel minna magama. Ma ei saa öelda, et see mu kodu on, sest ma ei oota sinna minekut, kuid samas ma olen õnnelik et mul see on. Mu tee viib mind jälle pubini, kus on soe, kus on meeleolu ja kus on inimesed. Neid viimaseid ma vajan üle kõige. Ma tahan kuulda nende hääli, mõelda sellele, miks nad just sellised on. Ja pokkerimäng…
Võtan istet oma tavapärases lauas ja jään mõtlema sellele, mida öelda ettekandjale, kui ta küsib tellimust. Ma arvan, et ma ei tohiks raha eriti raisata, sest mul ei ole seda just eriti palju. Kuid samas öeldakse ju, et raha peab alati ringlises olema. Hetkel ei suuda ma midagi otsustada. Eks aeg näitab, ütlen ma endale mõttes vabandavalt.
