Kerge on inimesele alati öelda, et ma ei kuule kõrgemat juhatust, ei kuule iseennast, ingleid, jumalat...aga kui tihti võtad vaevaks päriselt kuulata,kogu oma hingega, südamega? Kui tihti kuulad, mida on öelda sulle vihmal või tuulel; milliseid sõnumeid toob sulle vaikne vesi järves või tormine meri; millest kõnelevad puud ja kivid; mida räägib mulle päike või kuu; millest räägib sulle tähistaevas või maa su jalge all; mida räägib sulle paigalseis su elust. Kui tihti kuulad oma keha tema appikarjetest või õndsustundest? Kui tihti kuulad sa oma hinge soove ja vajadusi, appikarjet sinu enda armastuse järele? Kui tihti sa kuulad teist inimest tõeliselt ära, ilma püüdmata oma seisukohti pähe määrida või rääkida oma lugu? Kui tihti julged sa kuulata lihtsalt vaikust ja lased sel endaga kõneleda armastuse keeles.
Tõeline kuulamine eeldab täielikku kohalolu. Kui sa kuulad, siis samal ajal ei saa sa olla mõtetes eilses ega homses. Sa oled vaid siin ja praegu. Vaikselt kuulata ja võta vastu see, mida sulle öelda proovitakse. Vahe tulevad sõnumis sinuni saja erineval moel,külvates sinu teele märke ja vihjeid kuni sa ükskord mõistad ja aru saad, kuulama hakkad ning lõpetama vastuseismise elu loomulikule kulule.
