Ma ei sooviks enda vihavaenlastki sellisesse olukorda, kus olin mina. Ma tundsin pimedust, tundsin kuidas iga viimnegi veresoon minu sees purunes, mu maailm varises kokku- hetkega. Hetkega, mil tundsin ennast üksi, ma olingi üksi, ma olin üksi pimeduses ja vaikuses, vaid merekohin riivas veel vaikselt minu kõrvu. Mul polnud enam midagi, ma tundsin surma. Ma teadsin, et see on kõik. Kuid surm otsustas, et ma pean vastu, mu ingel tuli mind päästma. Seda tehakse vaid väljavalitutega, ning ma olin kindel, et mina saan selleks, ma saan ingliks, ma saan väljavalituks.
Harjasin oma lühikesi süsimusti juukseid. Harja kinkis mulle vanaema, enne oma surma. Ta kinkis mulle selle sõnadega "kuni surm viib su endaga". Ma pole oma vanaema unustanud, ta oli inimene, kes ajas kõiki naerma, ta meeldis inimestele, igaühele. Tal olid parimad õunakoogid ning tema juures olid sa kui paradiisis, ta hoidis iga elusolendit enda ümber, ta oli nagu maagia, maagia mis ühelhetkel kustus, kustus, nagu kustub küünlaleek. Kuid ta põles edasi, ta põles maha iseenda majas, põles nii pikalt ja valusalt, nagu põleb ta tänini inimeste südames. Selle mõtte lõpetas koolibussi äkitseline saabumine bussijaama. Vaatasin peeglisse. Naeratasin. Haarasin oma seljakoti ja jooksin majast välja. Ema vaatas, vaatas ja ta silmast voolas pisar. Temajaoks olin ma kadunud, ta ei tunne mind enam. Pärast õnnetust ei tunne mind enam keegi. Keegi ei tunne ära mu välimust, ega sisemust. Need mõlemad on viimse piisani muutunud. Sisenesin koolibussi ja tervitasin bussijuhti noogutusega, istusin taharitta ja toetasin jalad eesistme seljatoele. Vaatasin välja. Vana kiik, millel kunagi naabrilastega kiikusin vaid krääksus ja värv liivakastilt oli maha kulunud, vana postkast, kuhu postiljon iga jõul, meile uusi postkaarte tõi, oli tänavakaakide poolt lõhutud. Koolibuss alustas minekut, mööda rada, mida kunagi sai igapäevaselt sõidetud rattaga, mööda rada mida ma olen sõitnud juba 16 aastat- iga päev.
