Saatuse mängud.

Osa. 2

         Praegu on esmaspäev ja esimene koolipäev nii, et valmis panema. Ma ärkasin ülesse, läksin kapi juurde võtsin paar riiet millega esimesele koolipäevale minna ja vahetasin riided ning kõmpisin trepist alla kööki. Ema oli eilse pärast ikka pahane nagu ta näost oli näha.

      '' Tere hommikust, noor daam. Kus sa eile õhtul olid?'' küsis isa kohe kui ma olin alla köögi külmikuni jõudnud.

      '' Eee ma käisin lihtsalt õues jalutamas.'' loomulikult ma valetasin talle selle kohta kus ma olin, sest arvata on, et ma käinud niisama jalutamas aga ega tema ei tea ju. Pole vaja tüli tekitada.

     Sõin ära ja läksin kooli alguses oli mingi värk aulas pärast klassijuhataja tund ja uute õpilaste vastuvõtt ega neid palju pole. Meie klassijuhataja oli õpetaja. Katrin ta on hea õpetaja, vähemalt minu jaoks. Õpetaja tuli ja tegi klassi ukse lahti ja kõik läksid sisse ma istusin kõie taha sealt on hea vaade ette. Ma istusin maha ja kuulasin mida õpetaja ja järsku läks klassi uks lahti. Kõik vaatasid sinna poole aga mina sain aru, et see pole hea. 

      '' Vabandust, mina olen Jake Haile. '' ütles see poiss ja astus klassi poole mina ikka veel ei vaadanud tema poole nagu teised seda tegid.

      '' Tere tulemast meie klassi. Istuge palun... '' ei, ei ei mitte siia palun ''... Elina kõrval, see on ainuke koht.''

       '' Muidugi!''  ta ütles selle ära ja hakkas minu poole kõndima.

      Ma ei suutnud enam keskenduda ka, ta üritas korra minu mõtteid lugeda ja ka teiste omasid aga ma takistasin teda alati. Ta korra vaatas minu poole aga siis jälle ette. Tund hakkas lõpu poole venima ja tahtsin temast midagigi teada ning üritasin tema mõtteid lugeda ja tema peas natsa tuuseldada. Alguses ta ei lasknud aga selles olid mul oma nipid ja siis ma sain üsna mõnegi asja tead. Näiteks: kes ta on, kus ta elab, milest ta mõtleb ja ka mõndadest ta annetest. Ning siis helises kooli kell ja oli aeg koju minna.

       Ma läksin jala nagu alati. Samat kaudu tuli ka see uus poiss. Me ei rääkinud midagi ja ta ei üritanud midagi ise ka rääkida. Aga minu tegelikku minat ei tohi ta teada saada, sest siis olen ma surnud.

      ''Tsau mamps, ma olen kodus. '' hõikasin üle terve maja.

     '' Aaa tsau, tore et tulid kuule palun käi poes ära meil oleks paari asja vaja. Kui tahad võid endalegi midagi osta. Eks käid ära ?'' küsis ema minu käest kui ma olin elutuppa jõudnud. Ega mul nii kui nii midagi teha polnud ''Eks ma siis lähen'' vastasin talle ja panin jalanõud jalga, võtsin tagi ja hakkasin poodi minema. Ma läksin läbi metsa otsemat ja kiiremat teed. Tagasi jõudes olid vend ja õde juba kodus, ma kõndisin ülesse enda tuppa ja läksin magama ära.