Esimene osa tuli väga lühike, aga ma kirjutan juba teist, niiet see peaks kiiresti tulema järgi ja kindlasti pikem. Kui lugejaid on, siis kindlasti kiiremini. Ma loodan, et teile meeldib.
Kõndisin raevus kodu uksest sisse, viskasin koti nurka ja jooksin kiiresti enda tuppa. Hüppasin jooksu pealt voodisse ja tõmbasin teki üle pea. Ma pole pikka aega nii vihane olnud. Selle kõige põhjuseks on Vanessa. Ma vihkan teda. Ta ajab mind iga päev närvi. Ta käib Harryga. Inimesega kellega mul oli kunagi teema, mitte väga ammu, kui arvestada, et kaks aastat pole pikk aeg. Mulle ei meeldi enam küll Harry, või no meeldib, aga mul pole tundeid tema vastu, aga siiski kui inimene tuleb minu juurde ja räägib temast, kuidas nad koguaeg koos on või amelevad nad meelega minu ees, siis see ikka häirib kohutavalt. Ja nii IGA PÄEV!
Elasin kõik enda viha selles toas välja. Lõpuks hakkasin vaikselt rahunema. Pühkisin käega ära pisarad ja puhastasin kiiresti laiali läinud ripsmetuššiga silmaalused. Liikusin kööki ja võtsin pliidi pealt, potist nuudleid, mille ema oli sinna hommikul teinud. Järeldasin, et ta oli läinud järjekordsele öövalvele. Ta töötab haiglas õena ja loodab, et mina ka selle ameti võtan. Not happenin, ma ei kannata süsti tegemistki.
Panin külmad nuudlid taldrikuga mikrolaenahju ja vajutasin kahe minuti peale. Otsisin nüüd endale klaasi ja kallasin sinna cocat. Jah, ma olen jube tervislik.. Don't blame me, ma ei saa midagi teha, et paps ainult seda meile koju ostab ja ega ma ei vingu ka.
*piiip* *piip* *piip* tuli mikrolaenahjust, võtsin oma söögi ja liikusin suurde tuppa. Hüppasin diivani peale ja tegin teleka lahti. Keerasin paar kahvlitäit nuudleid endale suhu ja klõpsutasin kanalite vahel. Sain Fox'i peale. Igapäevane rituaal-ncis ja kaks ja pool meest. Mu lemmikud.
Jõudsin veel paar kahvlitäit suhu toppida, kui kuulsin enda toast telefonihelinat. Visakasin taldriku kõrvale ja tormasin enda tuppa. Jälle ühe känguruhüppega voodi peale ja telefon kõrva äärde, "jaa."
"Kus sa oled?" küsis üks muretsev hääl, see oli Lauren, mu parim sõbranna.
"Kodus, kus mujal..," vastasin rõõmsa häälega.
"Lähme poodi ja siis vaatame filme sinu pool? viitsid?" küsis ta juba palju rõõmsama häälega.
"Nu dvj, saame mingi 10 minuti pärast sinu maja ees kokku?"
"mhm," kostus veel vastuseks ja kõne lõppes.
Panin kiiresti jope selga, jooksin kiiresti elutoast läbi ja võtsin veel paar suutäit makarone. Viskasin taldriku jooksu pealt kraanikaussi, kossid jalga ja uksest väljas ma olingi.
Kõndisin Laureni maja poole. Nägin teda kaugelt ja jooksin teda kallistama.
"Heeeei..," oli minu tervitus.
"Tsau sulle ka," tuli mulle vastu, kui olin ta oma haardest vabastanud, "Lähme?"
"Mhm."
Jalutasime poe poole. "Zoella, miks sa ära läksid järsku koolist?"
"Um..," ma tõesti ei soovinud sellest praegu rääkida. Ma ei taha ta tuju ära rikkuda.
"Zoella?"
"Vanessa käis närvidele..," vastasin talle lõpuks.
"Mis tegi?" küsis Lauren murelikult.
"Eputas Harryga mu ees..," ütlesin arglikult, sest ma olin üks inimestest, kes teadis, et Laurenile meeldib ta. Lauren teadis, et mul oli Harryga natukene ajalugu. Tegelikult ta teadis kõike. Harry ja mina.. me käisime ju päris pikka aega. Toimus igasugust huvitavat jama, inimesed kaotasid asju ja palju muud. Õõõh, miks ma mõtlen sellest. Ta tekitas mulle palju peavalu, miks ma seda meelde tuletan?!
"mm..," ta hääl oli kurb ja natuke heartbroken, ma tõesti ei tahtnud järjekordset kurba õhtut, aga sinnapoole see liikus.
"Me ei pea nendest rääkima," ütlesin natuke rõõmsama häälega.
Ta noogutas. Kõndisime vaikuses poeni.
Uksest sisse saades võtsin korvi ja liikusin otsejoones krõpsuleti poole. Viskasin korvi paar pakki ja võtsin ka popkorni. Lauren kõndis mul vaikselt sabas ja üritas rõõmsama näo pähe teha. "Sobib see sort ikka?" küsisin igaks juhuks üle. Ta noogutas. Liikusime kiiresti kassa juurde ja maksin asjade eest ära.
Kõndsime tagasi minu poole, kui mu telefon helises jälle, "Jaa!"
"Tsau musi, " tervitas mind James.
"Tsautsau."
"No mis toimub?"
"Filmiõhtu. Laureniga." vastasin kiirelt.
"Olgu, kuule, selline asi, et sa väikest prallet ei tahaks enda pool täna korraldada?" küsis ta arglikult, nagu kardaks mu vastust. Ta teadis, et mulle ei meeldi enda pool pidusi korraldada. Põhiline põhjus on see, et ma olen jube laisk ja cmon ma ei plaanigi teiste sitta koristada.
"Noo.." venitasin vastust.
Lauren oli kuulnud mis me rääkisime ja korrutas vaikselt: "Palun, palun, palun. Kellegil oli järsku hea tuju tulnud, või ta tahtis lihtsalt pidu, et mõtted mujale saada.
Mõtlesin kõik läbi kiiresti, mis võiks juhtuda ja otsustasin, et äkki see muudab siis selle paluja siin õnnelikuks.
"No tulge siis!" ütlesin Jamesile.
Teiselt poolt toru oli kuulda õnnelikke kilkeid. Ilmselgelt olid kõik juba kuulnud, et ma olin nõus.
"Me jõuame mingi poole tunni pärast sinna," ütles James.
Lõpetasin kõne.
"Oled õnnelik?" küsisin Laureni käest, kui olime tuppa jõudnud.
"Jaa, väga!" oli ta all excited
Loodan, et meeldis.
Igaks juhuks ütlen ära, et kes aru ei saanud, siis Zoella kaotas Harryle oma süütuse.
YOU ARE READING
Sprinkle of paradise
FanfictionLugu 17 aastasest Zoellast ja sellest kuidas poisid on ühed tõelised nuhtlused. Ütlen kohe ära, et ma pole pikka pikka aega kirjutanud järjejutte ja ma pole arvatavasti enam nii hea. Ma üritan uuesti hakata huvitavamalt kirjutama ja loodame, et see...
