Sprinkle of paradise

Sprinkle of paradise #2 (w/ Louis Tomlinson) [Eesti keeles]

Vabandust, et kaua läks, aga tahtsin nädalavahetusel kirjutada ja nädala sees normaalsel ajal magama minna. Loodan, et pole pahased ja, et uus osa meeldib :)

"Oled õnnelik?" küsisin Laureni käest, kui olime tuppa jõudnud.

"Jaa, väga!" oli ta all excited

***

"Too mulle veel üks Somersby!" karjus Lauren mulle elutoast, mis oli paksult rahvast täis. 

Meie korter oli niigi väike ja nüüd nii palju inimesi siin, mulle ei meeldinud see, aga samas ma ei tahtnud ka pidu rikkuda. James aitab mul hommikul koristada ma loodan. 

Võtsin külmkapist veel ühe Somersby juurde ja liikusin tagasi elutuppa, kus kõik möll toimus. Poisid olid rohkem omavahel ja tüdrukud rääkisid oma naistejutte. Või vähemalt nii oli see 10 minutit tagasi, kui ma sealt lahkusin, et kööki minna. Nüüd oli vaatepilt juba teine. Olid tekkinud paarid poiste ja tüdrukute vahel ja kõik olid kuskil tegid midagi omavahel *kulm*

eieiei.. mitte midagi tõsist, lihtsalt amelesid kuskil nurgas.

James tuli minu juurde ja tegi mulle musi. Ma pean tunnistama, mulle tõesti meeldis ta ja see tundus olevat vastastikune. Ta võttis mu sülle ja tõstis mu diivanile pikali. Ta tõmbas pudeli mu käest ja pani selle lauale. Järgmisel hetkel oli ta juba minu kohal ja suudles mind. Ta oli ilmselgelt joonud minust palju rohkem, sest me ei ole eriti selline üksteise otsas elav paar. Tegelikult viimasel ajal on üldse meie suhe muutunud masendavaks. Ma suudlesin teda vastu. Ta oli soe. Mu käed peatusid tema rinnal ja liikusid aeglaselt allapoole, kuni peatusid tema kõhul. Need liikusid üle tema lihaste. Ta naeratas, kui nägi mu näoilmet, mis olin teinud. Ma tõmbasin ta endale lähemale nii, et me lõpuks lamasime üksteise kõrval. Mina rohkem tema peal. Ta hoidis oma kahte kätt õrnalt mu näol ja meie make out session kestis nii veel paar minutit, kuni keegi suutis talle helistada. Kuidagi kobades leidis ta telefoni enda taskust ja võttis vastu, enne veel tehes mulle kiire musi ja siis kõndis ta kaugemale.

 Ma võtsin uuesti selle pudeli kätte, mis ma köögist tõin ja jõin vaikselt edasi.

JAMES POV (point of view)

Kuigi kõne oli lõppenud, mu peas helises mu telefon ikka veel. Ma olin ikka korralikult võtnud. Pea käis ringi ja silme eest läks vahepeal mustaks, kui liiga kiiresti liigutasin. Helistaja oli Louis, üks mu parimaid sõpru. Me oleme väiksest peale juba koos olnud tihedalt, kuid nüüd käis ta teises koolis ja me ei kohtunud eriti. Ta kõne oli küll üllatus, tahtis kokku saada. Soovitasin tal siia tulla ja ta oli nõus. Ja nüüd ma vist ootasin teda. Aagrh mu pea on valus.

Kõndisin kööki, et veidike vaikuses olla, sest see muusika ei mõjunud hetkel eriti hästi. Kööki jõudmine oli muidugi üks hunnik raskusi omaette. Märkasin Laureni, kes oli endale leidnud mingi mehe ja jutustas temaga kuskil nurgas. Palun ära tee midagi lolli. Ma peaks vist tegelt Zoe'le ütlema, et ta temaga räägiks. Aga mitte praegu, ma ei jõua. Kööki ei kostunud õnneks eriti muusikat, seegi hea. Istusin laua taha ja langetasin pea käte vahele.

Tundsin järsku kellegi kätt enda seljal. "Kõik korras ikka?" küsis see mystery inimene. "On ka hullem olnud," ei ütleks, et ma eriti rääkimise tujus olin. "Tahad ma toon vett sulle, äkki aitab?" Oo, keegi üritas mu vastu sõbralik olla, nüüd ma pidin küll nägema, kes ta on. Tõstsin pea, "No sa võid tuua, kuigi ma ei usu, et see aitab." Ta liikus kraanikausi poole.

Jälgisin teda, ma ei saanud päris täpselt seljatagant aru, kes ta siiski on. Ta ei tundunud tuttav. Ma ei usu, et ma teda varem näinud olen. Ei imestaks, siia on igasugu imelikke inimesi kokku tulnud. Ta keeras ümber ja tuli klaasiga minu poole. "Palun!"

Võtsin klaasi ta käest. Ta oli armas. Pruunid pikad juuksed, mis olid veidike lokkis. Heledad, pruunid silmad. Ta istus minu kõrvale. "Minu nimi on Vanessa." Hmm.. ma olen nagu seda nime kuulnud, aga hetkel mul küll midagi ei meenunud. "Ma ei usu, et sa tead mind, su sõber kutsus mu," rääkis ta edasi.

"Su nimi on James onju, Zoe on sinust palju head rääkinud." Zoe?! "Kust sa Zoe't tead?" küsisin ta käest, sest ma ei uskunud, et Zoe kellegi sellisega suhtleks. Ma ei mõelnud selle all midagi halba, lihtsalt Zoe, noh ta ei ole eriti selline rõõmsameelsete plikadega suhtlev inimene.

"Ta on mu vana sõber. Lasteaiakaaslane" vastas Vanessa. "Aga ärme räägime temast, räägime parem sinust." Okei nüüd ta ilmselget tahtis midagi. Ta liikus mu näole lähedamale.

 "Emmm..., " kokutasin ma vaikselt, "Mida sa selle all mõtled?" Ta liikus mulle veel lähemale. "Palju parem oleks, kui me üldse ei räägiks." Ma pean ütlema, et ta tõesti oli kohutavalt ilus ja ma valetaks, kui ma ütleks, et ma ei tahaks temaga midagi teha, aga mul on Zoella ja ma ei saa.

Lükkasin teda vaikselt, "Vanessa, ma tõesti ei saa." Ta vaatas mulle otsa ja teda tundus see mitte huvitavat. Ma tõusin püsti ja kõndisin elutoa poole, et Vanessa ei saaks midagi teha. Ma nägin kaugelt Zoe't. Praegu oleks vist õige aeg talle Laurenist rääkida.

Ta vaatas mulle otsa ja kõndis minu poole. Järgmisel hetkel oli Vanessa minu ees ja suudles mind. Ma ei saanud aru mis toimub. Ma nägin Zoe't kaugustes kohkunud näoga. Ilmselt ei jõudnud tallegi kohale, mis just juhtus.

Ma tõmbasin enda näo Vanessast kaugemale. "MIDA KURADIT?!" karjusin talle näkku. Minu üllatuseks ei olnud ta üldse kohkunud. Ta oleks nagu oodanud just seda reaktsiooni. Ma kõndisin eemale. Zoe't ei olnud enam kuskil näha. Kuraaaaat. Nüüd on kõik temaga ka perses.

Mul on väga halb enesehinnang ja enda arust ma suht põrusin selle osaga, niiet jah. JA MA TEAN SEE ON KOHUTAVALT LÜHIKE. Ma üritan edaspidi huvitavamaks muuta või midagi sellist. Mul ei olnud täna ka eriti ideesid ja mu pea ei suutnud normaalselt töötada. Aga ma loodan, et teile meeldib ja loete ka edaspidi :)