Novembrikelluke

Kuuking

     Vaatasin mööda akent langevaid vihmapiisku. Väljas sadas kõva padukat. Küll see on hea päev näidata inimesele, kes Inglismaad esimest korda näeb, et siin saab sul väga tore olema. Nimelt tuleb täna meie juurde 11 kuuks elama vahetusõpilane Ameerikast. Oleksin pidanud talle ka lennujaama vastu minema, aga kuna mu pea valutas, siis otsustasin koju jääda.

     Nägin, kuidas auto maja ette sõitis. Hüppasin oma voodist välja ja liikusin trepist alla, et neil uksepeal vastas olla. Ma olin kergelt elevil. Teadsin, et meie juurde tuleb elama 17-aastane poiss, kelle nimi on Alex. Veel oli mulle teada, et ta mängib jalgpalli, aga keegi ei selgitanud mulle, kas tegemist on meie mõistes ragbi või tavalise jalgpalliga.

     Kuulsin kerget koputust ja tõmbasin ukse lahti. Nägin seal seisvat endast pikemat noormeest, kes ilmselt oli Alex. Tal olid tumedad juuksed ja tumesinised silmad. Ta oli minust oluliselt pikem. Ta tundus sale, mitte väga lihases. Silmasin ta kaelas olevat ketti ristikujulise ripatsiga. Poiss oli hästi riides, tal olid jalas tumesinised teksad ja must-valge tiigripildiga t-särk, mille peal oli must dressipluus ja jalas mustad tennised.

     "Sa oled Alex, eks?" küsisin poisilt ja märkasin oma isa, kes autost kohvrit välja tõstis ja ema, kes iseenda ja isa pea kohal vihmavarju hoidis. 

      "Jah," noogutas ta tüdinult. "Sa oled vist Fleur?" küsis ta siis mulle silma vaadates.

      "Tõepoolest," vastasin ma naeratades. "Tuled ehk sisse?" pakkusin ma välja. Selleks ajaks olid mu vanemad ka ukse juurde jõudnud. Ootasin kuni Alex jalanõud jalast võtab ja juhatasin ta siis elutuppa.

     "Äkki tahad teed, kohvi või midagi? Lend oli kindlasti väsitav," laususin külalislahkelt. Kell oli saamas neli ja meie peres on sellel ajal kombeks teed juua.

     "Miks ma ei imesta," pobises Alex endamisi.

     "Või tahad äkki magama minna, ma võin näidata, kus su tuba on," sõnasin ma heatahtlikult, üritasin ta olemise võimalikult mugavaks teha. Ta tundus kuidagi külm ja tüdinud, ta nägu väljendas selgelt, et ta ei taha siin olla.

     "No lähme siis," lausus Alex loiult. Kõndisime esikust läbi, et võtta ta kohver. Mu vanemad olid veel seal, nad paistsid vaidlevat, kumb poodi läheb. Ma sain neist aru, ega minagi poleks tahtnud sellise ilmaga välja minna.

   "Ma lähen näitan Alexile, kus ta tuba on," laususin vanematele, kes ei paistnud meist välja tegema. Alex tõstis enda kohvri kätele ja ma juhatasin ta trepist üles. Ta hakkab elama mu vanema venna, Harry, vanas toas, sest Harry ise on praegu ülikoolis.

   Osutasin keäga ukse poole meist paremal. "See on vannituba, sulle teadmiseks. Kui on küsimusi, siis minu tuba on see," näitasin ust, millel olid lilled ja puust tähed, millest tuli kokku minu nimi, Fleur.

     Lasin Alexil oma tuppa minna ja läksin siis uuesti alla, et omale tass teed teha. Armastan nimelt hibiskuse teed, minu pärast võiksin seda jooma jäädagi.

     Maja tundus täiesti vaikne. Ainuke heli, mida kuulsin, oli minu küünte klõbin arvutiklahvidel. Ema ja isa olid lõpuks otsustanud koos poodi minna. Istusin oma voodi peal, arvuti minu ees. Rääkisin Facebook'is mõndade sõpradega ja scrollisin Twitter'is. Mul polnud midagi erilist teha. Õues sadas ikka veel vihma, kuigi nüüd nõrgemalt. 

   Võtsin kõrvaklapid peast ja tõusin püsti. Peatusin kapi ees, vaadates ennast sellel olevast peeglist. Mu blondid juuksed olid sassis ja mustad, nägin suhteliselt õudne välja. Mul oli seljas Harry vana dressipluus ja laiad dressipüksid, tänaval oleks mind võib-olla kodutuks peetud. Olin alati kadestanud inimesi, kes suutsid igas olukorras ilusad välja näha. Mina olin ehtne näide sellest, et isegi, kui sul on blondid juuksed ja sinised silmad, ei pruugi sa ilus välja näha. Silusin oma juukseid ja astusin siis peeglist eemale.

     Hüplesin kergete sammudega trepist alla kööki. Otsisin endale külmikust kaks õuna, lasin nad kraanivee alt läbi ja panin taskutesse. Leidsin telekapuldi diivanil vedelevate ajakirjade alt ja panin teleka tööle. Ma ei oodanud, et sealt midagi head tuleks, lihtsalt klõpsisin kanaleid. Võtsin taskust õuna ja hammustasin seda isuga.

     Olin mõtetesse jäänud ja nüüd avastasin, et uudised olid alanud. Suunasin oma tähelepanu nendele ja kuulasin monotoonse häälega naist rääkimas uputusest Aasias. Olin alati kartnud merd ja selles elavaid asukaid. Mu hea fantaasia kujutles, kuidas mu maja oleks vett täis ja ma astuksin sinna sisse ning seal elaks nüüd hoopis mingi suurte vuntsidega kala pere. Judistasin oma õlgu ja jälgisin uuesti uudiseid, mis nüüd rääkisid mingi organisatsiooni kuuekümnendast aastapäevast. 

     Ma polnud tähelegi pannud, kuidas Alex alla tuli, aga siin ta siis nüüd oli, istus mu kõrval diivanil.

     "Hei," ütlesin naeratades ja vaatasin ta nägu. Ta silmad tundusid nii sügavatena, et nende sisse oleks võinud uppuda. Ta juuksed raamisid kenasti ta nägu ja ta huuled oli mõnusalt pruntis. Ta tundus natuke unine, ta näost aru saada, et tal oli ikka veel kellaga harjumisega probleeme. Pöörasin oma pilgu eemale, et ta mind imelikuks ei hakkaks pidama.

     "Tere jah," vastas ta külmalt. Tahtsin talt küsida, kas ta ongi selline külm, mittemillestki huvituv inimene või lihtsalt mina ei meeldi talle. Otsustasin selle siiski edasi lükata, äkki tal on raske harjuda.

     Ma ei osanud talle mitte midagi öelda. Ta tundus süvenevat uudistesse ja ma ei tahtnud teda segada. Tõusin püsti ja liikusin köögi poole. Viskasin oma õunade järelejäänud südamikud ära ja kiikasin külmkapi poole. Mu vanemad polnud veel poest tagasi jõudnud, mis tähendas, et hetkel ei tohiks meil üldse süüa olla. Vaatasin endiselt külmkappi, igaks juhuks, et ikka veenduda. Leidsin pooliku paki apelsinimahla, aga see oli ka kõik.

     Läksin tagasi elutuppa. "Kui sa midagi erilist süüa tahad, siis sa võid öelda, ma jõuaksin veel oma vanematele helistada, nad on ilmselt veel poes." Ütlesin Alexile, aga ma polnud kindel, kas ta üldse kuulis seda.

     "Ei, mulle sobib see, mida te sööte," kuulsin teda vastamas. Ta oli telekal kanalit vahetanud. Ma olin suhteliselt kindel, et nüüd käis seal Top Gear. Oleksin isegi seda vaatama läinud, aga ei tahtnud teda häirida ja seepärast läksin enda tuppa. 

    Olin jõudnud trepile, kui kuulsin, kuidas välisuks käis ja vanemate jutt pihta hakkas. Liikusin neile vastu, et aidata neid poekottidega.

      "Kuidas meie pere uuel liikmel ka läheb?" küsis ema mulle otsa vaadates ja naeratas. 

    "Ta pole väga jutukas, vähemalt mitte minuga," vastasin emale ja tõstsin ühe poekoti maast üles. See oli raske, aga ma suutsin selle ikkagi kööki viia. "Ta vaatab praegu telekat ja ta magas ka enne," lisasin oma jutule.

    "Noh, küll ta ära harjub," kuulsin isa esikust ütlemas, ta oli ikka veel oma saapapaeladega jännis.

     Meie köögilaual oli ema orhidee jälle õitsema hakanud, talle meeldisid taimed väga ja me isaga kinkisime selle talle sünnipäevaks. Laotasin sinna kõrvale poekottidest asju välja, et ema neid samal ajal vajalikesse kohtadesse paneks.

    "Ega sul endalgi oleks raske, kui päevaga vahetuvad kõik inimesed, kellega sa kunagi kokku oled puutunud ja nüüd pead hakkama elama võhivõõraste juures, kellest sa ei tea mitte midagi. Ma saan temast täiesti aru." Isa oli lõppuks oma saabastel paelad lahti saanud ja seisis nüüd samuti meie juures köögis.

     "Nojah, ilmselt oleks küll," nõustusin isaga ja naeratasin oma vanematele.

   "Sellepärast me peamegi temaga hästi lahked ja kannatlikud olema. Meid on kolm, aga teda ainult üks, tal pole kellelegi toetuda," lausus ema ja sirutas hommikuhelbeid üles kappi panema.

    Alex oli köögiuksele tulnud ja naeratas. "Mis meil ka täna söögiks on?" küsis ta uudishimulikult ja vaatas mu ema poole. Sel hetkel mõistsin, et ainult mina olen see, kes talle ei meeldi ja minu vanematega suudab ta täiesti vabalt käituda.