Novembrikelluke

Iiris

     Olivia oli mulle juba kakskümmend minutit rääkinud, kuidas tal eile öösel ikka ühe poisiga vedas ja kuidas ta oli terve öö temaga veetnud ja nüüd tal ei tulnud und, sest ta oli ikka veel liiga elevil eelmisest ööst. Ma ei saanud talle seda pahaks panna. Lihtsalt ma olin liiga vihane Alexi peale. Oleks meie pooled vahetunud ja mina oleksin see, kes oleks veetnud öö piltilusa kutiga, oleks ma ise ilmselt olnud sama elevil, kui tema praegu. Hetkel lootsin aga ainult seda, et ehk kooli alguseks on kõigil see Alexi temp meelest läinud ja midagi hullemat pole selleks ajaks juhtunud.

    Kuna olin endiselt vihane otsustasin mitte oma toast lahkuda. Seda tõotust ma pikalt pidada ei suutnud, sest juba vähem kui poole tunni pärast oli teksad jalga tõmmanud ja särgi peale veel jakigi jõudnud leida. Sammusin vaikselt trepist alla ja üritasin hiirvaikselt tõmmata lahti kääksuva esikukapi ukse, et sealt Nora jalutusrihma otsida.

   Leides lõpuks trepi alt Nora ja näidates talle rihma, muutus ta rõõmsaks ja hakkas saba liputama. Kerge vaevaga sain rihma talle kaela.

      „Ma lähen Noraga jalutama,“ hüüdsin vanematele, kes ilmselt köögis hommikusööki nautisid.

     „Sa süüa ei taha? Ma tegin ju pannkooke,“ hõikas ema vastu.

     „Ei, aitäh, ma enne sõin juba,“ valetasin emale, aga mul polnud kõht tühi ka.

   

     Nora oli täna tavalisest erksam, ilmselt polnud keegi temaga viimasel ajal jalutanud, meil kõigil oli ju muud tegemist uue perekonnaliikmega, kes temalegi huvi pakkus. Alex ja Nora tundusid igati hästi läbi saavat.  

     Ma polnud päris kindel, miks ma üldse jalutama läksin, aga nüüd olin päris rahul. Sain natuke rahu ja mõelda oma elu üle. Suundusime pargi poole. See oli alati koht, mis pakkus mulle rõõmu ja head meelt. Ma ei teadnudki täpselt, miks.

     Lasin Nora rihma otsast lahti ja otsisin ühe puupulga, mida saaksin visata. Leidsin ühe parajalt jämeda ja viskasin selle kaugusesse. Või tegelikult mitte nii kaugele, sest nägin täpselt, kuidas see lendas ja oleks peaaegu ühele poisile vastu pead lennanud. Napilt jõudis ta õnneks enne kõrvale põigata.  Tänasin jumalat, et ta viga ei saanud ja jooksin ruttu sinna poole, et vabandada.

     Lähemale jõudes avastasin hoopis, et ohver polnud keegi võõras, vaid minu oma klassivend Tyler. Ta tundus olevat liigagi rõõmsas tujus. Ta blondid juuksed särasid päikese käes ja ta hallid iirised tundusid eredas valguses veelgi heledamad.

     „Nii et mõtled kõrvaldada kõik klassikaaslased enne kooli algust ühe kaupa, et siis saaksid klassi priimus olla ja ei peaks kedagi koolis nägema? Või on sul mingi muu plaan?“ Ta kallutas pea kergelt kõrvale oodates mu vastust ja sügades samal ajal Nora pead.

      „Tegelikult mõtlesin, et kui su nüüd siin niimoodi tapan, arvavad kõik, et see on õnnetus ja ma ei peagi vangi minema,“ vastasin naerdes ja silmasin ka Tyleri nooremat õde Emiliat, kes meie kõrval ühe teise väikse tüdrukuga mängis.

      „See oleks mu teine pakkumine olnud,“ ütles ta tõsiselt ja vaatas mulle pikalt otsa.

     „Anna andeks, ma ei tahtnud ju tegelikult,“ palusin vabandust ja põhimõtteliselt langesin tema kaela. Võtsin ta kõhu ümbert kinni, sest kõrgemale ma ei ulatunud, Tyler oli peaaegu sama kõrge kui Eiffeli torn, minu jaoks ta see just oligi.

    „Annan, annan,“ vastas ta ja kallistas mind samamoodi. Ma teadsin, et olin talle kunagi meeldinud. Me olime põhimõtteliselt võõralt, kui ta üks kord tuli ja rääkis sellest mulle ning ma ütlesin talle, et tema mulle ei meeldi, aga me võime sõpradeks jääda. Sellest ajast peale oleme olnud parimad sõbrad.