Tere, mina olen Elizabeth mu vanaema ja sõbrad kutsuvad mind lihtsalt Liziks, mu vanemad hukkusid autoõnnetuses ja ma elan vanaema ja vanaisaga koos, me pole rikkad aga vaesed ka mitte, ma käin ka ise tööl. Mul on ka kaks venda, Markus ta on 15 ja Erik kes on 14, mina ise olen 18 ja lõpetan sellel aastal keskooli, ma ei jõua seda ära oodata, kuna mind narritakse ja mõnitatakse seal..
.
.
.
Tavaline koolihommik, telefoni äratuskell tirises, kompasin uniselt kapinurgal ja otsisin oma telefoni, lõpuks leidsin selle ja lülitasin selle pinina välja.
Pikutasin veel voodis kuni kuulsin vanaisat kes koputas minu uksele
''Jaaaa''
Vanaisa tuli sisse ja ütles, et ma alla tuleks, et neil olevat vanaemaga mulle mingi üllatus.
Ma tulin voodist välja ja kuna kell oli veel vähe siis läksin tuduriietes alla, trepil tundsin pannkoogi lõhna, kiirendasin sammu ja jõudsingi alla kööki.
Vanaema ja vanaisa mõlemad naeratasid ja vaatasid mind.
''Miks te mind vaatate ? Kell on vähe niiet ma ei viitsinud praegu riideid vahetada...''
''Mine vaata mis elutoas laua peal on'' ütles vanaema mulle rõõmsalt, mulle tundus et ta isegi ei pannud tähele mida ma ütlesin ja küsisin aga see selleks, ma läksin elutuppa.
*Elutoas*
Lauapeal oli roosaka värvusega suhteliselt suur pakk, heleroosa lips peal ja minu nimi oli sinna musta markeriga ilusti kirjutatud, ma teadsin kohe et selle on kirjutanud vanaisa, ma tundsin ta käekirja kohe ära isegi kui ta proovis võimalikult ilusti kirjutada olid need tähed kuidagi naljakad.
Läksin paki juurde ja avasin selle, seal oli kuldne läikiv kinga karbi moodi karp, vaatasin ukse poole kuna olin kuulnud samme ja vanaema oli koos vanaisaga uksele tulnud, mõlemad ikka naeratavad..
''Tee lahti nüüd !!!'' ütlesid nad kooris
Avasin paki, seal oli sees kleit, ma võtsin selle pakist välja ja vaatasin, see oli see kleit mida ma üks kord vanaemaga poes olles nägin, mulle hakkas see kohe meeldima ja ütlesin seda vanaemale,kuid see kleit on kallis ja vanaemal polnud raha seda osta.
''See on sulle kingitus lõpetamise puhul, sinna polegi nii palju aega enam, kõigest kuu aega, kingi me peame koos ostma minema sest ma ei tea su jalanumbrit ja millised sulle meeldida võiksid ja mugavad oleks''
''a-a-aga vanaema, see on nii kallis ju .. me ei saa seda endale lubada..''
''Ära sina sellepärast muretse.. ma olin iga kuu mingi osa kõrvale pannud et seda sulle osta!''
'' Aitähh vanaema, sa oled parim !'' Ja jooksin teda kallistama.
''Aga mina?'' ütles vanaisa kõrvalt kurba nägu tehes.
Kallistasin ka teda, ja nägin kella mis köögi ukse kohal tiksus '' APPI MIS KELL JUBA ON !'' hõikasin ma ja jooksin ülesse oma tuppa riideid vahetama ja soengut korda tegema. Täna panin ma sinised teksad, tavalise musta värvi t-särgi ja musta batmani logoga dressipluusi (ma armastan pehmeid ja natuke suuri dressikaid, need on nii mõnusad.)
*Koolis*
Astusin klassi ja ma juba kuulsin kuidas hakati rääkima '' Näed nohkar jõudis kooli''
Siis tuli Marten minu juurde, ta oli klassis ainuke poiss kellega ma ilusti suhelda sain, ta oli põhimõtteliselt mu parim sõber, me saime täiega hästi läbi.
