'Mul on kõigest kõrini! Ma ei oska midagi! Ma ei suuda midagi!
"Ma ei taha enam" Sosistasin vaikselt.
Siin ma olen, istun enda toas: Ilma sõprade ja elu mõtteta. Ma pean oma unistuse täide viima, ma pean sellest sillast alla hüppama.
Panin selga oma lemmikriided: kauni musta mini kleidi, õe käest saadud imekaunis kott ja kaelakee, mille muidugi kinkis mu sõbranna, kes kutsus enda parimaks sõbrannaks, kuid nüüd kui oli natuke joonud rääkis kuidas ta vihkab mind tegelikult
"Aitäh" saatsin talle viimast korda sõnumi, lülitasin telefoni välja ja viskasin kotti ning seadsin sammud kesklinna poole. Mul oli aega mõelda ikka korralikult üle, kas ma tahan oma elu lõpetada. Kõik on viimasel ajal nii perses olnud. Ma olen lõikunud ennast, mitte küll sügavalt aga kõik mu kintsud ja käed on punaseid kriipse täis. Ma ei jaksa enam ennast lõigata, mul on paks nahk ja tänu sellele ma ei suuda lihtsalt sügavamalt. Aitab sellest mul on vaja see kõik lõpetada.
Otsustasin telefoni sisse lülitada, süda ei anna rahu, kas ma olen ikka nii tähtsusetu oma "parimale sõbrannale" Ja ma ei teagi, kas minu üllatuseks või kahjuks oli mul 27 sõnumit oma kallilt sõbrannalt. Ma ei hakanudki neid lugema vaid lülitasin uuesti telefoni välja ja panin selle oma kotti.
Sild hakkas paistma, see sama sild, mis on niivõrd kõrge, et sealt eluga ei pääse. Sild, mis on enamvähem inimesteta. Sild, kus ma olen palju käinud oma mõtteid mõlgutamas. Nüüd ma olen siin viimast korda. Ma tahan lõpetada oma piinad! Tundsin kuidas kuumad pisarad hakkasin põskedelt alla voolama.
Istusin silla äärele ja liigutasin jalad üle ääre, vee poole. See vesi tundus nii külm, kuid see kutsus mind. Tahtsin viimased hingetõmbed võtta kui kuulsin autot pidurdamas järsult. Kui vaatasin üleõla siis seal kõndis pikk, ilusat, tukk ülespoole, kitsaste teksadega poiss. Ma sulasin, kuid pisarad hakkasid tugevamani voolama. Ma teadsin, et ma ei meeldiks talle kunagi. Kõik vihkavad mind ju. Nägin kuidas ta kõndis eemale, nagu otsivalt, aga ma ei saanud täpselt aru. Kui järsku tuli mu nutmisest nuuksatus ja ta peatus. Keerasin kohe ümber, tõusin ülesse toetades oma jalgu silla äärele ja hingasin paarkorda.
Tundsin kuidas mind kallistati selja tagant. Ma oleksin äärepealt karjuma hakanud, kuid häält ei tulnud. See ei saanud võimalik olla. Ma ei taha kedagi oma ellu, ta võib kena olla aga ma ei taha endale poissi. Ma ei taha endale inimest oma kõrvale, inimest kes näeks mu vigu ja koledusi koguaeg. Ma tahan lihtsalt surra ja sellest piinast pääseda.
"Palun ära nuta" Ütles minu 'elupäästja'
"Anna andeks, aga ma pean" Vastasin talle, kui pisarad hakkasid uuesti ja tugevamani jooksma.
"Palun, vähemalt ennem kui hüppad pead mulle ära rääkima, miks sa seda teed" Miks ta uurib minu käest nii palju? Ta on täiesti tundmatu ju. Ma ei tunne teda ja tema ei tunne mind. Lihtne, ainult ta võiks mu rahule jätta.
"Miks? Sa oled ju täiesti tundmatu mulle ja arvatavasti, kas hakkad naerma või ütled, et mu põhjused on tobedad ükskõik mida, sa tahad kindlasti olla üks järgmiseid, kes alguses mängib usaldavat ja siis naerab mu üle ja ütleb, et vihkab mind" Ma ei teadnud isegi kas ma olin vihane või kurb
"Ma arvan, et ma sain su põhjuse just teada" Ta muigas, ta võiks lihtsalt lahkuda. Ma ei taha, et ta siin oleks. "Aga ma teen kõik selleks, et sul parem oleks ja sa ei tuleks enam kunagi selle silla juurde"
Appi, kuidas ma tahaks lihtsalt teda kallistada ja sillal maha ronida. Aga ma ei suuda, ükskordki ma pean alustatu lõpuni viima. "Palun, mine lihtsalt ära. Ma pean seda tegema. Ma ei suuda elada enam" Ja jälle mu pisarad hakkasid tugevamani voolama. Ma vaatasin vee poole. Miks see enam ei kutsu nii väga kui ennem? Ma ju tahan seda?
Tundsin kuidas ta käed võtsid mu lõuast kinni ja kuidas ta keeras mu pea enda poole. Ta vaatas sügavale mu silmadesse. Ma ei saanud aru, mis värvi ta silmad olid: sinised või rohelised. Need olid nagu meri need kutsusid mu endasse.
Ta huuled puudutasid mu põsesarna. Ta huuled, need olid nii pehmed ja ma tundsin selle, põsemusi siirust. Kas ma tõesti meeldin talle?
"Mu nimi on Louis. Kas lähme jalutame?" Ma nõustusin ja ta ulatas mulle oma käe, et silla äärelt alla saada
"Johanna olen, aga sa võid mind Annaks kutsuda" Andsin talle oma kõige siirama naeratuse, mille ma suutsin tänu just alles nutetud pisaratele.
(see on esimene kord kui ma midagi kirjutan. Ma loodan, et teile meeldib :))
