Me jalutasime mõnda aega vaikuses. "Aitäh sulle" Ütlesin ja kallistasin teda.
"Sa ei pea mind tänama" Sosistas ta mulle vaikselt kõrva samal ajal kui me kallistasime. Ta oli nii pikk ja tal oli nii hea lõhnaõli. Ja ta oskas nii hästi kallistada.
"A-aga ma ei tea, mida edasi teha" Vaatasin häbist allapoole, "Mul pole kunagi poissi olnud, kõik on mind koguaeg vihanud" Ja jälle mu pisarad jooksid. MIks ma alati nii emotsionaalne olen?
"Alustame ehk sellest, et me vahetame oma telefoni numbrid?" Ta kallutas natuke pead ja naeratas. "Aga enne seda, sa karju kõva häälega tunnistades, et sa oled ilus" Kas ta teeb nalja?
"Eih, mitte kunagi, ei ma ei tee seda. Palun." Ma olin shokis. Ma ei tahtnud seda teha. Ma pole ilus. "Ja ma ei karju"
"okei, okei. Kiusasin sind natuke ainult aga mul on su numbrit siiski vaja" Ma polnud kunagi arvestanud sellega, et ma peaksin oma telefoni numbri pähe õppima, ma ei pidanud seda kunagi kellelegi ütlema.
"oh, jah. Mu telefon on välja lülitatud ja mul pole see peas" Andsin talle pooleldi kohmaka naeratuse ja lülitasin telefoni tööle. Ta õrnalt itsitas selle poole, kui ta võttis auto võtmed taskust välja ja tegi auto uksed lahti. Ma ei julge tema autosse minna, pärast ta teeskleb ma ju tean selliseid inimesid.
"Kas ma võin su koju viia?" Oh, ta saab siis teada, kus ma elan ja ma ei julge temaga ühes autos olla, mida ma teen?
"Ma arvan küll, kohe saan telefoni ka tööle" Ma peaksin tõesti endale uue telefoni ostma. Mu praegune jamab koguaeg.
Istusin lõpuks autosse ja ütlesin: "Aitäh sulle tõesti aga sa ei pea nii lahke olema minu vastu, noh koju viima ja elu päästma" naeratasin õrnalt "Ma olen harjunud, et kõik on nii ebaviisakad mu vastu ja kui sina ka siis pole hullu, ma olen tõesti sellega harjunud"
Ma nägin kuidas ta nägu muutus kurvaks "Palun. lõpeta vabandamine, sa ei pea ka nii viisakas olema ja koguaeg vabandama. Elu läheb edasi, printsess"
Mu nägu säras ta sõnade tõttu ja ma kallistasin teda ja andsin talle musi, seekord suu peale.
"Vabandust, pekki, jälle ma vabandan, sorry" Mida ma teen? "aaaah, ikkagi ma vanandan ju, ma ei saa. See on nii külge jäänud"
"Unustame selle tänase juhtumi sillal. Sa annad mulle oma numbri. Ja me teeme nii nagu me oleksime kuskil mujal kohtunud?" Küsis ta.
"Unustame ja alustame otsast peale" Ma naeratasin ainult ühe suu poolega ja vaatasin talle silma. Ta silmad olid nii erakordsed. Nii imelised. Nii seksikad.
Ma andsin talle oma numbri ja tema minu oma. Ta käivitas oma auto ja ma ütlesin talle kuhu sõita. Kui me olime maja ette jõudnud, ma olin autost välja roninud tuli ta autost välja ja sörkis minu juurde. Võttis mu randmetest kinni ja suudles mu eilsetele haavadele.
"Palun luba, et sa täna õhtu ei tee" Ta sosistas. Ma hoidisin vaevu oma pisaraid kinni kui haakusin ta kaela ümber ja kallistasin kõvasti.
"Ma ei tea, miks sa seda teed. Ma ei tea, miks sa oled minuga, aga palun ära tee mulle haiget" Ma ei uskunud vist ise ka oma sõnu. Need tulid otse südamest.
Ta võttis mu käed ära ta kaelalt ja suudles mind. Mitte keegi pole mind suudelnud nii nagu tema. See suudlus oli täis arusaamist ja ta nagu tundis kaasa mulle. Selles oli nii palju kirge ja ta andis mulle ühe elumõtte veel juurde.
"Ma ei suudaks seda endale andsetada, kui ma teeks sulle kuidagigi haiget" Ta ütles läbi suudluse. Ta sõnad, need tundusid nii ingellikud ja nii armsad. "Ma pean nüüd minema aga räägime varsti eks"
"Jään ootama" Kallistasin teda veel kord. Vaatasin kuidas ta läks autosse ja jooksin rõõmust tuppa. Midagi sellist pole kunagi minuga juhtunud. Ma olen olnud alati see kole sõber ja kõik teised 'poisid' pole arenenud suhetekski kui see, ta on ju ingel. Ta tuli mind päästma.
Esimese asjana kui ma koju jõudsin vaatasin peeglisse. Mul oli kõik meik laiali. Kõik ripsmedušš oli silmaümber nagu pandal. Oh appi. Aga endiselt, ma nägin kuidagi hea välja. See on esimene kord kui ma tunnistan seda, aga tõesti ma olin kuidagi parema välimusega kui varem. Ta kasvatas mu enesekindlust.
Läksin vaikselt enda tuppa kuigi teadsin, et ema ei ole kodus. Ema oli läinud isaga kuskile sugulaste juurde. Väga hea, et ma koju jäin.
Istusin voodile. Mõtlesin, et mis siis oleks kui ma oleks varem läinud või Louis poleks tulnudki. Oh tal on juba nii ilus nimi, Louis. Minu prints, minu ingel. Ta tuli täpselt õigel ajal ja päästis mu. Mul hakkasid pisarad siiski jooksma. Kui teda poleks olnud seal või kui ta oleks tulnud naerma minu üle. Aga ma hingasin sügavalt ja läksin WC. Avasin kapi kus ma olin kõikki terasid hoidnud, mida ma olin teritajatest saanud ja kasutanud. Kõik mu liigutused käisid automaatselt: Ma võtsin tera ja läksin aknalauale. Sinna, kus ma olin ennast alati vigastanud. Ma vaatasin seda tera ja keerutasin oma sõrmede vahel. Ma ei jõudnud midagi teha.
(Ma tahaks plot twiste teha, aga ma ei taha teile haiget teha ja teid nutma ajada :/ Niiet ma ei tea veel :) Aga ma tegin twitteri @unustatud Võite folloda ja ma follon wastu ja seal saate uploadidest teada :))
