Lõputus

Vihmas märjas

Ma ei käi tihti toast väljas,
aga kui käin - nutan vihmas, märjas.
Näole piisad langevad
ja pisaratega segunevad aeglaselt.

Sedasi ei saa keegi aru,
et minu hinges valitseb tegelikult maru.
Kannatanud alati vaikides olen,
ent tean, et lahendus see pole.

Riided vihmast vettinud.
Ei hooli. Olen pettunud.

Enam ma ei talu,
viimast korda palun.
Parandage mind.
Ehk siis suudan armastada end.