Tuul puhus ja oksad peksid vastu aknaid. Paduvihm sadas, mis on tegelikult tavaline. Haiglavoodist, tühjast toast kus pole mitte ühtegi hinge peale minu ja kus on pime, on seda täiesti tavaline vaadata.
Stepfordis on see muidugi tavaline. Linnas nagu Stepford pole samuti ka just väga palju inimesi. Siit kas kolitakse minema või lihtsalt antakse alla.
Antakse alla?
See linn oleks nagu depressiooni levitaja. Mitmed teismelised on sooritanud enesetapu just siin linnas. Näiteks, minuga oli samas palatis kunagi tüdruk, nimega Almendra. Ta tegi enesetapu samuti, kuid vaid sellepärast, et ta ei jaksanud enam elada elu, kus kõik on nii tume ja kus keegi kedagi justkui ei armastakski.
Stepfordis on ka palju joodikuid, narkareid ja elu pole siin ka just kõige turvalisem.
Ja just nagu mina, istun siin palatis, selles samas palatis juba veerand oma elust. Paljud inimesed on siit linnast ära kolinud, paljud on ära surenud või ennast ise tapnud.
Haiglas kus mina olin, aga olid toredad arstid. Palatis kus ma olin, oli aga kogu aeg pime. Aknad siin olid kõige suuremad ja oli suurem vaade linnale. Paljud unistavad, et inimesed võtaksid ennast kunagi kokku ja see linn läheks paremaks, kuid see jääb vaid unistuseks. See linn ei muutu kunagi. Vihma sadas siin tihti, pimedaks läks igapäev juba päris varakult ja välku lõi peaaegu, et iga päev, nagu sadas ka vihma.
Mu käed valutasid. Armid katsid mu keha, kuid armid mu kätel olid omakorda katetud sidemetega. Terad ja asjad olid arvatavasti juba mu kodust igalt poolt üles otsitid ja ära visatud, et ma ennast enam ei vigastaks, kuid see jääb ka ilmselt unistuseks.
Lõikumine ja tablettide söömine et surra on muutunud juba põhiliselt mu igapäeva tegevuseks. Iga päev mõtlen ma, mida ma oleks võinud teisiti teha.
Nagu ka oma ex-poisiga. Austin. Temaga läksime me lahku, sest ma nägin teda kellegi teisega.. See tekitas palju valu, ning temaga edasi olla ma enam ei tahtnud. Ma olen talle andestanud päris palju kordi, ta on alati lubanud, et ta ei tee haiget mulle enam, kuid see jäi ka vaid unistuseks.
Muidugi armastan ma teda siiani, kuid sa ei saa olla inimesega, kes sind seest iga sekundiga aina rohkem lõhub. Kuigi mind ilmselt pole võimalik enam rohkem lõhkuda, sest midagi pole enam lõhkuda.
Siin linnas on terveks saamine ja normaalse elu elamine vaid unistus.
Siin on vaid igal pool valu.
Ja see ei muutu kunagi.
_________________________________
see osa oli siis kirjutatud minu ehk oceanum_-i poolt, loodan, et sobis :)
-Liisa 💫
