"Kas kõik on korras, kullake?"
"Jah," noogutasin emale ja voltisin kokku Ashtoni kirja. Asetasin kirja voodile, enda kõrvale ja viisin siis pilgu emale.
"Kui sa nii ütled," ohkas ta.
"Kõik on korras," üritasin manada näole naeratust, kuid mu emotsioonitu ilme alt see välja ei paistnud.
"Olgu siis," asetas ema oma huuled mu pealaele. "ma pean minema."
"Mhm."
"Tsau, ma tulen homme tagasi."
Kui ma siis veel elus olen..
"Tsau," sõnasin viimasena ja ema lahkus kiirelt palatist.
Tõmbasin enda käe küljest lahti kanüüli ning lükkasin endalt teki pealt. Külm tuul puudutas mu jalgu ja ma astusin voodist välja. Mu jalad hakkasid korraks võbisema voodis lamamisest, kuid see tunne kadus koheselt, kui olin esimese sammu teinud.
Liikusin aknale lähemale ning avasin selle. Vihma enam ei sadanud. Nüüd oli see asendunud päiksega.
Urgh, ma vihkan päikest..
Ronisin aknalauale ja voltisin lahti taas kirja Ashtonilt. Silmitsesin ta sõnu. See kõik oli nii kuradima õige. Seisin akna äärele ja hakkasin sealt välja astuma.
"Ma armastan sind ka, Ashton."
Sulgesin silmad ja astusin, kätega aknaraamist lahti lastes, kuid sel hetkel tundsin, kuidas keegi mu pihast kinni haarab.
>>>>>
Avasin silmad, valguse tõttu, mis mu silmi paistis. Oigasin ja surusin käed oma pea vastu. Pea valutas nii tugevasti.
"Azariah," kuulsin ema lausumas, ta tõusis mu kõrvalt toolilt ja istus voodile. "hulluks läksid või?"
"Ma ei taha sellest rääkida!"
"Psühholoogi on vaja sulle, sa oled lollakas peast."
Miks mu oma ema ütleb mulle nii?
"Ma lähen, sa oled mu endast nii välja ajanud," lausus ta oma koti toolilt haarates ja palatist lahkudes. Nüüd liikusin ma oma pilguga üle palati. Kuniks nägin kõrval voodis ühte tüdrukut.
Ta tundus nii kurb.
Ta tundus nii katkine.
Täpselt nagu minagi olen.
______________________
See osa vist ei tulnud eriti hea välja 😄
- Hanna ✨
