Sünged saladused: Kättemaks

Esimene peatükk

Ärkan oma järjekordsest õudusunenäost karjudes, üleni higine ja peavaludes. Tõmban ennast kägaras voodisse ja ootan. Tuli läheb põlema nagu iga viimanegi kord.

„Sa karjusid, mis juhtus?" küsib õde, kuid ma tõmban endale teki peale. Vahetult enne seda näen kella, mis ütleb pool 3 hommikul. Kõrvalvoodi nagiseb ja mu toakaaslane toob kuuldavale väsinud ohke.

„Alice palun räägi meiega, me ei ole su vaenlased," sõnab õde vaikselt. Hoian teki all peast kinni.

„Jäta mind rahule. Õudusunenägu, nagu iga kuradi viimanegi öö selle aasta jooksul,"ütlen uniselt ja kuulen õe samme eemaldumas.

Kõige raskem olukord on see, kui su ainuke elu soov on magada nii palju, kui su keha vähegi võimaldab aga sa tead et iga kord, kui magama jääd, näed unes kas midagi kohutavat või midagi täiesti ebaloogilist. Tavaliselt näen öösiti õudusunenägusid ja päeval seda teist.

Tunnen end jälle unne soikumas.

„Alice!"karjub õde mu nime. Olen pimedas toas, millel on ainult üks uks, mille alt on näha oranzi valgust. Avan selle ukse ja terve järgmine tuba põleb. Jooksen läbi tule, ise samal ajal nuttes ja karjudes. Kuulen üle lõkkeheli õde karjumas, ikka ja jälle mu nime. Ta hääl on nutune, vahepeal hüpnotiseeriv. Vahepeal sosistaks ta kui mu kõrva. Jõuan järgmise ukse juurde ja jooksen sellest läbi, nagu vaim. Õe hääl tuleb aina lähemale ja lähemale. Järgmine ruum on sinine, see on suurem, kui eelmine. Terve ruum kajab mu õe karjumist, ma pöörlen iseenda ümber kuni enam liikuda ei suuda.

Mu silmad plõksatavad lahti. Pisarad on silmis ja pea järjekordselt valutab. Viskan jalad üle voodiserva ja panen pea käte vahele. Ma enam ei saagi aru, kas peavalu on uutest antidepressantidest või mu unenägudest. Varem mul neid nagu ei olnud.

Päike piilub kardinast läbi ja ma vaatan kella, mille pikem seier on kuue ja väiksem seier kaheksa peal. Poole tunni pärast tulevad õed meid niikuinii äratama. Vaatan oma toakaaslase poole, kes vaikselt voodis lamab, tekk ümber keha mässitud ja üks jalg teki alt väljas. Tema tabletid vist teda aitavad, igatahes tundub küll. Tõusen vaevarikkalt voodist ja tõmban kardina rohkem aknale ette. Vaatan veel viimast korda oma toakaaslase poole ja lahkun siis vaikselt toast. Kõnnin mööda pimedat koridori kuni jõuan elutoa tsooni, kus asub ka õdede tuba. Uks on lahti ja üks õdedest tuleb minu poole, kuid ma kõnnin tema poole vaatamata diivanile istuma.

„Kuidas sa ennast tunned?" küsib ta, istudes mu kõrvale. Panen pea jälle kätele puhkama ja raputan pead.

„Ma ei tea, mis sitta te mulle sisse söödate, aga see ei aita. Ma võiksin samahästi sellesse peavalusse juba ära surra," vastan, ilma talle otsa vaatamata. Ta tõuseb diivanilt ja lahkub õdede tuppa, kus ma vaikset sosistamist kuulen. Varsti sulgub uks ja algab koosolek, mida nad alati alates kolmveerand üheksast kuni üheksani peavad. Ma tean, sest see pole mu esimene kord kolme nädala jooksul kui ma varem üles olen tõusnud. Peavalu hakkab õnneks leebuma ja ma olen jällegi jäetud oma mõtetega, mida ma hea meelega eiraks. Ootan piineldes, oma mõtetesse soikununa, et see koosolek juba läbi saaks. Peavalu on täielikult möödunud ning uks avatakse. Tunnen kedagi enda poole tulemas kuid ei vaevu vaatama. Üks käsi langeb mu õlale ja ma hüppan eemale, nagu oleksin just tuumapommi näinud. See on juba ammu mu reaktsioon sellele, kui keegi mind puudutab, ma ei suuda isegi inimest tervitades talle kätt anda. Tõusen diivanilt ja vaatan segaduses naist, kõik siin haiglas teavad ja on harjunud, et mind ärritavad igasugused puudutused. Õde, kes näib uus, on sama kohkunud, kui mina.

„See on Alice. Alice, see on Maria. Ta pole veel su pabereid lugenud," sõnab vanemõde, kes seda ebamugavust pealt juhtus nägema. Noogutan arusaadavalt, on normaalne, et iga inimene ei tea, mis minu mõistuses toimub. Tegelikult ei tea seda keegi, aga tema veel vähem.