Sünged saladused: Kättemaks

Teine peatükk

Kõnnin aeglaselt riietusruumi, mille uks mulle jällegi avatakse. Panen jalga oma tanksaapad ja selga musta poolpika mantli, mille pealt vööga kinni tõmban. Märkan kohe, et olen peenemaks jäänud. Sätin kaela musta rõngassalli ja võtan juuksed hobusesabast lahti, samal ajal tagasi osakonna poole liikudes. Käin läbi peatoast, kust saan kätte oma telefoni ja hakkame õega väljapääsu poole liikuma. Ärevus pulbitseb mu sees kuid ma varjan seda. Rauduks avaneb ja ma astun välja, uks sulgub mu selja taga. Näen kahte lapsevanemat ja noormeest, kes seisab aknalauale nõjatudes ja vaatab mind. Liigun vaikselt tema poole, ikka veel kaheldes. Kas see oli psühholoogi lõks?

Noormees kõnnib mulle vastu ja naeratab, ma jään sammu pealt seisma ja pööran külje.

„Alice! Nii tore sind jälle näha," ütleb ta naeratades ja rahulikult ning me hakkame külg külje kõrval väljapääsu poole liikuma. Ma ei ütle midagi. Jõuame uksest välja ja mind tabab paanika. Ma tegelikult ka just väljusin sellest haiglast, koos tundmatu mehega, kes mind oma vennaks peab.

„Em.." köhatan ja vaatan talle segaduses otsa, „kes sa oled?" Jään treppidele seisma, kuid ta viitab mu poole, et peaksime edasi liikuma– sellel majal on siiski ka turvakaamerad.

„Ütleme hetkel, et ma olen su vend, okei?" vastab ta mulle mingisugust loogilist vastust andmata ning me jätkame kõndimist. Kui mind haiglasse sisse kirjutati ei olnud veel nii suurt lund maas. Kõnnime mööda alleed vaikselt linnatulede poole ja ma hingan värsket õhku sisse nagu oleksin suremas. Ta vaatab mind naeratades.

„Miks sa siin oled? Mul.. ei ole venda," küsin vaikselt ning ta peatub. Ta seisab mu ette ja vaatab mulle silma, kuid ma pööran ära ja jään silmitsema ühte raagus puudest.

„Teeme nii, et sa tuled minuga ja me räägime siis, kui on turvaline. Peale seda viin su haiglasse tagasi," lausub ta ja pöörab minekule. Kõnnime jälle vaikides mööda alleed, mis on ümbritsetud raagus puudest. Ma pendeldan ära jooksmise või mingi võõra usaldamise vahet. Mu pea ei saa mõtetest puhkust, ma pean saama selle kuidagi kontrolli alla. Ma ei saa nii palju mõelda oma asjadest nii, et ma hakkan mõtlema loodusest. Kuid see ei aita, mõtted mu praegusest olukorrast võtavad võimu ja hääled karjuvad läbisegi kord, et peaksin usaldama ja kord, et peaksin jooksma. Ma ei tea kumba teha nii, et ma lihtsalt vaikselt eksisteerin. Muidu ma oleksin kuulanud seda, mis ütleb et jookse, kuid mitte täna. Täna ma tahan nautida vabadust.

Jõuame suurtee äärde ja ma võtan välja oma telefoni. Panen selle sisse ja näen, kuidas see koheselt välja lülitub. Suurepärane, nüüd, kui minuga midagi juhtub, ei saa ma kuhugi helistada ka. Mu „vend" kõnnib tumerohelise auto poole, mis on tee äärde jäetud ja avab ukse. Vaatan talle otsa ja mu kaks häält peas karjuvad jälle erinevaid asju. Ta noogutab ja ma istun sisse, ta istub mu kõrvale ja me sõidame minema. Minagi, kui täielik võhik autode maailmas saan aru, et sõidame linnas liiga kiiresti. Vaatan oma käsi ja mudin sõrmi, mis on üks mu tüüpilistest ärevuse liigutustest. Näen silmanurgast vahepeal mehe nägu minu poole ja siis uuesti teele pööramist.

Oleme sõitnud umbes kümme minutit, kui auto peatub. Vaatan aknast välja ja näen suurt kontormaja, mille peale on suurelt kirjutatud firmade nimed. Avan ukse ja astun autost välja, alles nüüd märgates, et polnud omale turvavööd peale pannud. Järgnen noormehele, kes kaardiga maja ukse avab ning suundume liftile. Mu pea on nii paljusid küsimusi täis, et see hakkab valutama. Ma enam ei tea, mida mõelda. Sõidame seitsmendale korrusele, siiamaani sõnagi vahetamata. Lift peatub ja ma ei suuda ennast liigutada. Kus ma olen ja miks? Suudan lõpuks liftist välja astuda ning me kõnnime klaasuste poole, mille ukse samuti see sama kaart avab. Ma ei jõua firmanimegi vaadata, sest mu pilk on maha suunatud ja ma ei julge seda üles tõsta. Astun sisse - me oleme ühes kontoris. Päris kontoris, tavalises kontoris, kus on inimesed arvutite taga tööd tegemas ja kohvimasinast kohvi võtmas. Ma ei saa enam midagi aru. Mu ärevus süveneb üha rohkem, ma ei suuda seda enam taluda. Olen üleni higine ja mu käed on libedad, silme eest hakkab mustaks minema. Avan mantlihõlmad ning võtan kaelast salli.