Kodu sooja rüppe

1. Peatükk

Emme soojas kaisus on nii mõnus olla. Just see oli minu esimene mõte, kui hakkasin mõtlema. Keeruline, eks? Pisikesena oli nii hea tududa emme soojas kaisus, õed-vennad ümberringi sooja hoidmas. Ilusad ajad... Nüüd elan ma juba ammu tänaval. Emme kadus mul ammugi ära ja suureks olen ka kasvanud. Kõrvaliste tänavate jõukude liikmed on muidugi suuremad, aga ega ma mingi mömm pole. Ma olen julge ja pealekauba suure häälega. Seega läheb mul täitsa hästi. Aga tahaksin minna kuskile, kus on soe. Ja kus on minu oma.... inimene? Jah, inimene. Olen inimesi vahel salaja, mõne terrassi alt või mõne põõsa vahelt jälginud. Nad tunduvad enamasti nii toredad. Tahaks, et mul oleks ka oma inimene. Nii väga tahaksin. Aga mul ei ole. Eks seda õiget inimest tuleb natuke oodata. Küll ta kunagi tuleb.
Sellise pika jutu peale läks mul kõht tühjaks. Jalutan ühe suure rohelise tünni juurde. Jep, siin on süüa. POOL PITSAT? Täna on PIDUPÄEV!!! Ma pole ammu niimoodi söönud. Veeren ringi nagu... nagu... õhku täis rannapall. Veeren põõsani. Kuna on õhtu, otsustan seal unne suikuda. Tõstsin veel viimast korda jalga ja suikun unne...
Nägin unes oma inimest. Ta oli väga ilus. Tema juuksed on paksud ja pruunid, kuldse läikega. Silmad on helepruunid ja kollaseid päikesetäppe täis. Oma unenäos hüppasin talle sülle ja ta naeris. Limpsasin oma roosa keelega üle tema näo ja ta tegi mulle musi. Parim perenaine.
Kahjuks ärkan ma üsna varsti. Külm on kontidesse pugenud. Ohkan ja tõmban ennast tihedamini kerra. Tuleb hommikuni vastu pidada. Nutan vaikselt. Miks pole mul sellist elu, nagu olen aknast näinud teistel neljajalgsetel olevat? Nad saavad pai ja musi. Pealekauba head ja paremat närimiseks. Neil on alati vett ja sooja. Oh, kui kade ma olen. Oleks mul ka selline elu. Jään nuttes magama.
Hommikul paistab päike ning isegi mõni linnavurlest lind laulab. Igati kena hommik. Eileõhtused mured on mul ammugi meelest läinud. Marsin uhkelt mööda tänavat edasi. Pagan, inimene tuleb. Hüppan ruttu põõsasse. Okkalisse... Peale tema lahkumist marsin sama uhkelt edasi. Kuni jõuan järgmise tünnini. Näh, prügiauto jõudis minust ette. Tundub, et tuleb veel tühja kõhtu kannatada. Kaua...
Lõpuks leidsin maast veidi hot dogi jäänuseid. Pole palju, aga midagi ikka. Vähemalt pole kõhu kõva lauluhääl enam mureks. Kuna olen juba üsna väsinud kogu sellest marssimisest, jään hooletult kahe suure tünni vahele magama. Järgmisel hetkel tunnen kedagi enda ümber kinni haaramas. Ma niutsatan. Lendan suure hooga kuskile kasti. Järsku hakkab see mürisema ja ma ehmatan. Seal on pime. Hirmust hakkan ulguma ja appi hüüdma. Ei midagi. Kuhu see veider, mürisev kast mind küll viib?