Kodu sooja rüppe

3. peatükk

Hommikul ärgates tunnen mõnusat soojust kontides. Täna on raudselt hea päev! Juba ongi Wintre siin. Ta annab mulle pasteeti ja kana, ka vett. Söön kõhu mõnusalt täis ja tunnen energiat kehas ringlemas. Wintre paneb mulle rihma(sain lõpuks teada selle nime!) ja viib mu õue. Eile tusasena tundunud šnautser on tegelikult täitsa lahe ja mängime aias mitu tundi. Lõpuks proovime üle aia hüpata, aga meie kavatsustele teeb Wintre ruttu lõpu peale. Ohates viib ta meid mõlemaid tuppa. Šnautser (kelle nimi on Toto) elab minu kõrval. Hakkame hoogsalt lobisema. Millegipärast saab Wintrel hing täis ja ta hakkab meie peale karjuma. Vaikime torisedes.
Lõunal viiakse mind jälle õue pissile. Seekord lühike tiir. Wintre viib mu tuppa ja viib ka Toto õue. Vahetasime temaga paar lauset. Kuna ma pole ammu maganud, uinun.
Wintre tuleb erutatult minu juurde. Ta paneb mulle rihma kaela ja läheb minuga õue. Jee! Üks naine tuleb meie naeratades vastu. Koos lähme aeda, mida juba varasemast tunnen. Ta paitab mind ja ütleb: "Jah, palun lubage ta mul koju viia!" Wintre on õnnelik, seda on ta lõhnastki tunda. Vaatan naisele esimest korda täpsemalt otsa. Tal olid pikad pruunid juuksed, kuldse läikega. Tema silmad on helepruunid, kollased päikesetäpid nendes ekslemas. Tema põsesarnadel on mõned tedretäpid. Ta on täpselt nagu minu unenäos. Wintrel hakkavad pisarad voolama. Ta ütleb: "Selle mõne päevaga on ta juba nii kalliks saanud." Minu perenaine, Clara, lubab Wintrel meile millalgi külla tulla.
Clara viib mu mürisevasse kasti. Ta ütleb, et see on auto. Mind see eriti ei huvita, tahan rohkem tema juures olla. Mul on tunne, et tema ongi minu oma inimene, aga täpselt ma veel ei tea.
Umbes tunni pärast mürin lakkab. Clara paneb mulle rihma kaela ja viib mu suurest aiast läbi. Seal on palju lilli ja puid. Ka purskkaev ja pingid ei puudu sealt. Ta laseb mu rihmast lahti ja nuusutan aia kähku üle, siis jooksen ruttu tema juurde tagasi. Ta teeb lahti suure tumedast puidust ukse ja laseb mu sisse. Toas on mõnus, kodune lõhn. Kodu? Ma pole veel ikka päris kindel... Ta annab mulle neid kakimaitselisi asjandusi, aga need pole nii hullud kui Wintre omad. Söön need isukalt ära. Kuna on õhtu, olen veidi väsinud ja Clara laseb mu õhtusele pissitiirule. Ma jätan puu alla väikse kringlikese. Järsku tunnen tuttavat lõhna. TOTO!!! Haugatan ja Toto tuleb aia äärde. Paneme ninad kokku ja seletame kaua. Lõpuks hõikavad meie perenaised meid tuppa ja läheme lahku. Ehk homme saab ta end isegi siiapoole kaevatud?
Jooksen ruttu tuppa. Clara nühib mu käpad pehme rätikuga üle ja laseb mu siis elutuppa. Uudistan kõik kohad üle. Varsti istub Clara maha ja mina hüppan tema juurde. Laulan talle laulu, mille peale ta ütleb, et ma olen tema väike šotlane. ŠOTLANE???????????????? Kes see veel on? Clara lobiseb minuga pikalt ja saan teada, et šoti terjer on koeratõug ja mina olen ka üks neist. Puhtatõulisust küll tõestada ei saa, aga tõutunnused pidid mul olemas olema. Olen asjaga rahul. Ta võtab mu tugevamini oma kaissu ja nüüd ma tunnen seda
Olen jõudnud koju. Kodu sooja rüppe.