Kodu sooja rüppe

2. Peatükk

Lõpuks väsin ja uinun. Lõpuks mürin vaibub ning ma ärkan üles. Taas võetakse minu ümbert kinni ja viiakse tollest kastist eemale. Olen liiga unine, et midagi mõista. Maandun kuskil külmas kohas, mis äratab mu silmapilkselt. Vaatan enda ümber ringi. Põrand on arvatavasti kivist, aga sellel on mingi veider kiht peal, kuhu mu küüned jälgi jätavad. Seinad on helerohelised. Ühel pool on väike aken ja teisel pool uks ja mingid imelikud raudpulgad. Siin on ka mingi pehme asi, mis käpaga lüües veidi liigub. Minu jaoks on siia jäetud ja kaus vett ja veidi mingeid pruune ja kõvasid asju, mis maitsevad nagu... nagu.... kaki. Söön need aina kasvava nälja tõttu siiski ära. Siis otsustan ronida selle kahtlase pehme asja peale. See on nii mõnus. Uni lööb lainena mu pea kohal kokku ja uinun. Jälle.

Ärkan arvatavasti mõne tunni pärast. Seda ukse avanemise peale. On kuulda kellegi haukumist ja üks suur naine (?) tuleb sisse. Ta räägib minuga tasasel häälel ja annab mulle mingit möksi. Nuusutan  seda alguses kahtlevalt. Siis maitsen ja otsustan seda siiski süüa. Ta ütleb mulle, et see on pasteet. Limpsin karbi hoolikalt puhtaks. Nämma. Ta pakub mulle vett, mille ka tänulikult vastu võtan. Talle vist tundub, et olen ikkagi näljane, seega pakub ta mulle neid imelike kakimaitselisi asjandusi. Nokin mõned ja siis mulle aitab. Ta naeratab ja läheb minema.

Pikutan tülpinult. Umbes tunni pärast on sama naine tagasi. Ta ütleb, et ta nimi on Wintre ja, et me läheme õue. Kas ta viskab mu siit välja? Tundub et jah! niutsatan ja taganen ta eest. Wintre võtab aga mingi imeliku nööri ja paneb mulle kaela. Ohates alistun. Ta on suurt kasvu ja kakelda ma temaga ei taha. Ta veab mu endaga kaasa. Värske õhk on tegelikult üsna kosutav. Peale sellist toas istumist. Lähme kuskile aeda. Seal on muru. Kõrval kostub taas haukumist. Tunnen end väga hästi. Wintre laseb mu rihmast lahti. Jooksen rõõmsalt minema. wintre hüüab mind ja siis hakkab ta mulle mingeid veidraid märke näitama ja ma ei saa midagi aru. Jooksen hoopis minema. ta jookseb mulle järgi ja püüab mu üsna varsti kinni. Nüüd pani ta mulle rihma korralikult kaela. Ohkan jälle. Siis hakkab ta mind hüüdma "Päike!" Mh? Siis tõmbab ta mind rihmast. Saan asjale pihta ja kekslen lähemale. teeme seda mitu korda. Varsti lähenen rihmatagi. Aga siis läheb mul kõht tühjaks. Wintre saab asjast aru ja viib mu tuppa. Meile tuleb vastu mingi šnautser. Ta uriseb ja Wintre viib mu ruttu tuppa. Ja lahkub.

 Mõne aja pärast on ta tagasi, veekausi ja... KANAKOIVAGA! Söön selle ära joon veidi peale. Kuna kogu see õues tormamine on mu ära väsitanud, jään kohe magama. Wintre mõistab ja lahkub. Kas see ongi kodu? Või mitte? selliseid mõtteid mõeldes uinun viimaks.

+