Magus kättemaks

Proloog

                                        Proloog

  Mul oli pere, armastav pere. Ema, isa ja vend, kes kõik on nüüd läinud. Tema tappis ta. Vaenlane keda ma olen jahtinud juba terve aasta. Tema kelle nimi on Katherine Pierce või siis õige nimi Katarina Petrova. Naine keda ma olen otsinud terve aasta, kuid pole leidnud. Vampiir, kes tappis mu pere ja kellest ma pole midagi kuulnud, sellest ajast kui ma teda otsima hakkasin. Kellele ma ihkan kättemaksu, minu pere tapmise eest. Tema kes on olnud mu eest peidus terve aasta, kuni tänaseni.

- Aasta tagasi - 

  Kõndisin vaikselt trepist üles, et ehmatada oma venda, kes oli koju tulnud ajateenistusest. Ma igatsesin teda. Maja oli väga vaikne, see oli imelik, kuid tollal ma seda veel ei mõistnud. Ühtegi häält ei olnud kuulda ning maja tundus olevat eriti sünge. Astusin viimase sammu, kui kuulsin oma ema häält. "Palun, ära tee seda. Mul on lapsed, me võime anda sulle kõik mida sa tahad. Meil on palju raha, sa võid saada kogu meie raha. Palun ainult ära tapa mind." Kuulsin ema nuukseid, kui ta anus seda kurjuse kehastust, kes oli meie koju tunginud. Jäin seisma, kuna ei julgenud edasi minna, vaatasin ainult oma vanemate magamistoa ukse poole, mis oli paokil. Tundsin külma judinat mööda mu selga libisemas ja kuidas mu süda tardus, kui see naine rääkima hakkas. "Ma ei hooli rahast ja meil kõigil on pere, kelle eest hoolitseda. Ma olen näljane ning sinust saab minu hommikusöök...," ta tegi pausi oma lausesse ning jätkas siis: "või pigem lõuna juba." 

  Ma ei suutnud liigutada sammugi, kuni kuulsin ema karjatust. Ma kõndisin väga vaikselt enda tuppa, mille uksepiit oli verega koos. Ma tahtsin hakata oksele, kuid ma ei suutnud, sest ma teadsin, et kui ma teen mingitki häält, siis mina olen järgmine. Sellel hetkel ma teadsin, et ma otsin ta üles ja maksan kätte. Ma ei teadnud ainult kuidas ma seda teen. Ma ainult teadsin, et ma teen seda. Ma roomasin oma voodi alla, et see naine mind ei leiaks, kui ta peaks juhtumisi siia tuppa tulema. Olin just jõudnud voodi all end kägarasse tõmmata, kui uks lahti lendas ja paar kontsi mu silmapiirile tuli. Pean tõdema, et kingade suhtes oli tal hea maitse, kuid kõike muud ma tema juures jälestasin. Kuulsin kuidas ta naeris ja omaette ütles: "Milline imeline vaade siit aknast on. See maja saab minu omaks, nüüd kus kõik pereliikmed surnud on. Jah, siin ma hakkan koos Stefaniga elama." Mu süda jäigastus selle hääle kõla juures ning siis oli ta kadunud. Kuulsin ainult, kuidas maja uks kinni läks.