Magus kättemaks

Juhtlõng

  Siin ma nüüd seisin taaskord New Yorkis. Olin siin olnud ka seitse kuud tagasi. Kuid tollal ma ei leidnud Teda siit ega ka mitte ühtegi juhtlõnga, kuid nüüd võin ma selle leida. Juhtlõnga, mida ma olen otsinud terve aasta. Terve aasta, kus ma olen nõudnud kättemaksu ja oodanud, et Ta teeks vea ning ma leiaksin Ta lõpuks ja saaksin kätte maksta. Ta ei ole inimene ega naine. Ta on vampiir. Ta on Kahterine Pierce või siiski hoopis Katarina Petrova nagu ma teada sain. Seisin Billy's baari ees ning kaalusin kas mind lastakse sinna sisse või mitte. Naeratasin võidurõõmsalt, ma saan sinna sisse iga hinna eest. Kõndisin enesekindlalt baari ukse juurde, kuid enne kui ma uksest sisse sain astuda, seistas mu ette üks mees. "Oled sa piisavalt vana, et siia sisse minna?" Kehitasin ainult õlgu ning püüdsin tast mööda minna. Kuid kohe kui ma seda püüdsin olin ma vastu seina surutud ning ma sain aru, et turvameheks oli vampiir. Ükski inimene ei oleks mind nii kiiresti vastu seina surunud. "Ma pean Williga kohtuma, tal on midagi mida mul vaja on," mees ei last aga mind ikka veel lahti.

  "Ning mis see on mis Willil sulle on? Ma toon selle ise siia sulle." Ta irvitas, kuid ma teadsin, et ma saan sisse sinna kohe, kui ma ütlen Tema nime. "Katherine Pierce ehk Katarina Petrova," ütlesin tüdinenud häälega. Sain aru, et mees oli üllatunud ning korraks lasi ta lõdvemaks, kui kogus end kohe ja surus mind kõvemini vastu seina. "Mida sinusugusel lihtinimesel on tegemist Katherine'iga?" Nüüd oli minu kord irvitada, tahtsin just hakata talle vastama, kui uks meie selja taga lahti tehti ning üks mees ütles: "Enzo, lase ta lahti. Ta on minuga." Koheselt olid käed, mis mind vastu seina surusid kadunud ning ma tulin seina vastast ära ning korrastasin end. " Will, sa lubasid, et See nimi ei kõla enam kunagi siin baaris. Mida teeb Tema siin praegu?" ütles see Enzo nimeline mees Willile. Vaatasin Willi lähemalt. Ta oli pikka kasvu, helepruunid juuksed, hoolitsetud kehaehitus, mitte liiga musklis, kuid siiski korralikult treenitud keha. Tal oli normaalse suurusega nina ning kaunid huuled, kuid mis mulle kõige rohkem meeldis olid tema silmad. Need nii kaunilt sinised silmad. Ta oleks mulle ilmselt meeldinud, kui ta ei oleks vampiir ning kui ma ei peaks kätte maksma oma pere mõrvarile.

  "Enzo rahune, ta tahab ainult teada kus ta on ning siis ta lahkub. Tule minuga kaasa sina," ta osutas oma sõrmega minu peale ning ma hakkasin liikuma tema järgi. Enzost mööda minnes naeratasin talle võidurõõmsalt. Nägin ta ärritunud nägu ning see muutis mu veelgi rõõmsamaks. Baar oli hetkel tühi, kedagi ei olnud seal ainult pudelid reas. "Kas ma saaksin ühe viski koolaga?" ütlesin Willile, kui nägin ta näost, et seda ma ei saa. Kõndisime baarist edasi ruumi, Willi kontorisse. Vaatasin kabinetis ringi, kui uks minu seljataga sulgus. Kabinetis oli palju kaste, kus olid kaustad sees nagu ma nägin. Milline neist on küll Katherine'i oma? Will istus laua taha. siis palus mul istet võtta. Kaalusin hetke, kas istuda või seista, kuni otsustasin, et ma istun. Istusin pehme tooli peale ning jäin ootama. Vaatasime mõlemad üksteist pikalt, mõtlesin, et kui ma kiiresti tegutseksin ja ta mind ründaks, kas ma suudaksin ta tappa. Hakkasin just strateegiaid välja mõtlema, kui Will köhatas ning ma oma tähelepanu talle suunasin.

  Will sai aru, et mu kogu tähelepanu on temale suunatud hakkas ta rääkima. "Vabanda minu uudishimu, kuid miks sa otsid Katarina Petrovat?" See oli ootamatu küsimus minujaoks ning ainuke asi mis ma ütlesin talle oli: "See on minu asi. Ma tahan teada kus ta asub ning siis minna teda otsima. Meil oli diil, mina annan sulle suure summa raha ning sina annad mulle Katherine'i asukoha. " Lootsin, et kõlasin piisavalt enesekindlalt. Ta liigutas end natuke ning siis ma mõtlesin, et kas ma peaksin noa saapasäärest välja võtma või mitte. Ta tõusis püsti ning ma ei olnud ikka veel otsustanud. Will kõndis kiiresti, liigagi kiiresti ühe kasti juurde ning võttis sealt välja ühe kausta. Ta kõndis minu juurde, istus lauale minu vastu ning lausus: "Kus on raha?" Vot see juba läheb. Tõusin püsti ning võtsin põuest välja ümbriku rahaga. Ulatasin selle Willile ning ootasin, et ta mulle kausta annaks. Ta ei teinud seda, ta võttis raha ümbrikust välja ning luges raha üle. "Kogu summa on siin, kaust Katarinast on nüüd sinu. Loodan, et ma ei kohta sind enam kunagi siin." Ta ulatas kausta mulle ning ma vaatasin sisse, et see oleks ikka temast. Kõik oli korras, see oli tema. "Tore oli kohtuda. Head aega!".