Amnesia/5SOS/LÕPETATUD

XXVII

Ma ärkan tugeva peavalu peale, ma avasin silmad ja kõik oli pime, seega järeldasin, et oli veel öö.

Ma pöörasin öökapi poole oma pea, mis asus täpselt voodi kõrval, mille pral oli väike öökell.

Kell näitas poolt viit hommikul ning ma ärkasin tugeva peavalu peale. Kas pole mitte tore päeva algus?

Ma üritasin oma kurku puhtaks köhatada, aga selle asemel tundsin ka lisaks peavalule ka kurguvalu.

Ma tahaks minna alla, et vett võtta, aga Luke käed on põimitud tihedalt ümber minu ja mul väga jõudu pole seda ära ka lükkata.

Ma proovisin seda tõsta, aga see kukkus esimese katsega kohe tagasi, mille peale hakkas Luke end liigutama.

"Babe, mis on?" Küsis Luke oma unise häälega ning tõstis oma ülakeha.

"Mu pea valutab." Ütlesin ma peaaegu hääletult.

Luke tõusis nüüd täielikult istuma ja lülitas väikse öölambi voodikohal põlema.

"Kas sul on kõik hästi?" Küsis Luke.

Ma raputasin oma pead, et säästa end kurguvalu tugevnemisest ja hääle säästmiseks.

"Kas sa tahad midagi? Mida ma teha saan? Babe, ma olen preagu nii närvis." Ütles Luke tõustes voodist püsti.

Tavaolukorras oleks ma selle peale naerma hakkanud, aga praegu tunne  ma end väga haigena.

Las ma ütlen teile, ma pole mitu aastat haige olnud.

"Too mulle lihtsalt peavalu tabletti ja vett, tegelilult tahaks teed, aga see ärataks teised ülesse." Ütlesin Lukele, mida ta saaks teha.

"Mul on jumala pohlad, kas teised ärkavad või mitte ja su tädi ei olegi kodus." Ütles Luke tulles mulle lähemale ja suudeldes mind otsaette.

"Shit, ma ei tea mida ma teen, Bel, sa oled nii kuum." Ütles Luke tõmmates käega läbi oma juuste.

"Ma tean, et ma olen kuum." Ütlrson muigega, kui see polnud kõige parem tegu, sest mu kurk hakkas rohkem valutama.

"Bel babe, praegu ei ole naljakoht eks? Ma lähen alla, teen sulle teed." Ütles Luke tõustes püsti.

"Ma tahan kaasa tulla." Ütlesin Lukele, tõustes voodi servale istuma, mille peale hakkas mu pea ringi käima.

"Ei, sa- olgu, tule. Äkki sul on midagi vaja ja mind pole siin. Aga sa pead end soojalt riide panema." Ütles Luke kõndides oma kohvrini.

Ta viskas mulle oma dressipüksid ja ülepea käiva dressipluusi.

"Ma ei jõua neid selga panna." Ütlesin ning kukkusid voodisse jälle pikali.

"Tule tagasi." Ütles Luke ja sirutas mulle oma käe, millest ma kinni võtsin.

Luke kükitas mu ette ja tõstis ühe mu jala oma põlve peale, et hakkata mulle pükse jalga panema.

"Tõsta käed üles." Pani Luke mulle  dressipluusi selga, kui ta oli juba pükstega seda teinud.

"Kuidas sa end tunned?" Küsis Luke tõustes püsti.

"Halvasti." Vastasin ma talle, sest ma tundsin end tõesti väga halvasti.

Lucas sirutas käe minu poole välja ning ootas kuni ma sellest kinni võttaksin,et püsti tõusta.

"Ma ei jõua." Ütlesin ma ohates, sest mu kehaosad ei allunud mulle.

Luke võttis mind endale sülle nii nagu oli ta mind enne ülesse toonud.

Ta kätte vahel oli nii mõnus ja mu silmad hakkasid sulguma.

"Bel, sa ei tohi praegu magama jääda, sul on hommikul veel halvem olla." Ütles Luke ning pani köögis tule põlema ja tõstis mind köögi kappi peale.

Luke hakkas pusima rohutopsi lapseluku kallal, mida ta lahti ei saanud, ta vaatas mulle otsa armsalt naeratades.

"Kas Lukey ei saa lapselukuga hakkamma, aga tegelt mulle meeldib sinu nunnu naeratus, kaval tehnika kuidas varjata saamatust." Ütlesin ma Lukeyle õrnalt naeratades, sest rohkemaks ei olnud ma suuteline.