Varjatud tõde [eesti keeles]

Varjatud tõde.

                                                       SISSEJUHATUS 
                                                             Alexandra

See võõras tühjus ja vaikus, mis ruumis valitses, kui seal ringi käisid oli harjumatu. Harjumatu oli kuulda, et keegi ei rääkinud või teleka ei mänginud. Mitte, et ma seda hetkel tööle ei saaks panna.  

Ma saaks, kui ma vaid seda tahaks. Tahtmine siit majast põgeneda - kohe praegu - oli suur, aga ma ei saanud.  

Väljas, kuhu ma ka ei läinud ootas mind kaastunne. See, mis kõigi meelest teeb inimesi tugevamaks, aga see oli vale. See paneb tundma inimest haleda ja nõrgana. Täpselt nii nagu keegi end tunda ei taha, samamoodi ka mina.  

Olin lootnud leida tuge enda vanemalt vennal, aga kõik mis ma olin saanud puudutas minu süüdistamist ja seda, et ma oleks võinud sündimata jääda. Kas pole mitte karmid sõnad oma lihaselt vanemalt vennalt?  

Vaatasin aknast välja.  

Ilm, mis oli harva selles Londoni äärelinnas vihmane oli seda nüüd. Ma eelistasingi seda, kui päikest, mida ma oleks halval juhul kodus olles kardinatega varjanud.  

Ma ei olnud õnnelik ja ehk isegi ei tahtnud olla, sest ma ei teadnud midagi enda emast, mu vend vihkas mind ja isa, mis puutub temasse, ta mõrvati, kuigi politsei paberid ütlesid mulle, et tegemist oli loomuliku surmaga. 

Ma ei uskunud neid, ma ei olnud kunagi politsei pabereid uskunud. 

Hingasin õhu pahinal välja, kui olin akna juurest tulema tulnud ja mööda koridori enda isa kodu kontori ukse juurde jõudnud. Ta töötas tihti kodus ja see tegi mulle ka heameelt. Ma ei tundnud end nii üksikuna. Isa ütles ikka ''Sul on ju sõbrad ja sõbrannad''.  

Tegelikult, kas nad olid ikka sõbrad? Nad olid pigem isikud, kes jahtisid mu isa rikkust ja olid ainult sellepärast koos minuga. Arvates, et nüüd, kui kaotasin oma isa olen ma vaesem, kui mõni silla all olev eluheidik.  

Kui ma nüüd ütlen, et olen rikkam, kui siis kui isaga koos elasime, siis ma ei ürita uhkustada. Ma hoidsin seda salajas, nii palju kui võimalik. Ka oma venna ja teiste sugulaste eest, kuna tõde oli see, et siis oleks kõik mu ukse taga valmistudes mulle ema ja isa mängima. Muidugi välja arvata minu isa poolne suguvõsa. 

Vajutasin lahti tammepuidust ukse lingi ja avasin ukse.  

Sisse astudes tundus ruum kurb ja kõle, kuigi see ei olnud sugugi värvitu. Mööbel oli helepruun, vaip, mis oli valge diivani ja tugitooli ees lambavillast andes ruumile oma pärase värvi ning raamatud riiulil lisasid oma effekti.  

Isa armastas lugeda. Mitte neid uusi ja korduma kippuvaid jutte, kuid neid vanu ja esimesi köiteid. See oli juba üks vara sellest, mis ma olin saanud.  

Seintel olev pruuni, beeži ja valge kirju tapeet oli siia maja renoveerimise ajal pandud ning vana puitpõrand oli lastud spetsiaalselt renoveerida, kuna isa ei suutnud lasta seda vahetada kaasaegse lihtsa parkett põranda vastu.  

Maja sai valmis alles kolm kuud tagasi, aga juba oli mu isa läinud maamulda.  

Ma ütleks taevasse, aga ma uskunud seda, et temast saab ingel või teda ootab ees uus ja hea elu. Öeldakse ju, et ''Mullast me oleme võetud ja mullaks me peame saama'', ilmselt nii ongi, ilma keerutamata.  

Tõmbasin näpuga üle raamatute äärte jälgides samalajal pealkirju, mis seal seisid. Neid oli sadu, kui kurb oli see, et neid ei teki enam kunagi juurde. Mulle meeldis lugemine, aga ma ei suutnud vaeva näha nende vanade ja heade nimel.  

Jätsin need raamatu riiulid sinna paika viies pilgu piltidele, kus oli ta oma töökaaslastega, koos minuga, minu ja mu vennaga, üksi ja siis nii minust, kui ka Conorist väiksena pilt. Üle pika aja suutsin ma naeratada, õrnalt, aga siiski.  

Need meenutasid lapsepõlve, kui meie pere oli üks tervik, mis siis, et me ei teadnud midagi emast. Isa ei vedanud koju võõraid naisi ja nii palju, kui ma uurisin, siis suhtles ta siiski peamiselt oma töökaaslaste, mõndade sõprade ning oma venna ja õega. Ma isegi ei oleks talle ette heitnud, kui ta oleks mõne naise majja juurde toonud, aga näis, et ta ise ei tahtnud seda.  

Istusin tema nii pruunile nahktoolile, et see tundus must ja silmitsesin lauda, kus seisis topsik kirjutusvahenditega, laualamp, kaks kausta ning taas üks pilt, kus oli ta oma enda perekonnaga.  

Ta armastas oma pere, kuid kahjuks suri tema õde vähki, vend kolis ära Austraaliasse ning vanemad lõpetasid oma elu tänu vanadusele. Isa poolne pere on tõesti see, kes armastas mind ning mina neid. 

Tõmbasin lahti esimese lauasahtli, kus olid isa tööasjad. Lükkasin selle tagasi kinni, sama oli ka teise ning kolmandaga. Neljas oli sootuks tühi.  

Ohkasin.  

Ma ei tea, mida ma siin ruumist otsin, aga sisetunne ütles mulle, et siin on vihje sellest, et mu isa ei surnud loomulikku surma, mis tundus nii ebareaalne. Juba see tõttu, et ta oli täiesti aktiivne, töökas ja terve mees.  

Pidasin end vahepeal sisetunnet uskudes veidrikukus. Vähe, et ma usukusin oma sisetunnet, siis mu reaktsioon asjade kukkumisel oli kiire ning enne, kui need suutsid maad puudutada oli see mul peos.  

Mäletan, kui seda isale rääkisin, siis ta suhtus täiesti rahulikult sellesse ja ütles ''Kullakene, sa oled eriline. Ära unusta seda. Me keegi ei ole samasugune.'' 

Mida rohkem selle peale mõtlen, seda imelikumaks kõik kiskus. Kuid üritasin sellele mõtlemist vältida.  

''Ma olen tavaline.'' kostisin nüüd endalegi märkamatult valjult välja.  

''Ei, ei. Alexandra, sa oled eriline.'' sõnas täiesti tundmatu hääl mulle vastu.  

Olin nüüd absoluutselt segaduses. 

Ma olen hulluks minemas.