Varjatud tõde [eesti keeles]

I peatükk.

                                                                  I PEATÜKK 

                                                                  Alexandra

    Sulgesin silmad ning keerutasin õrnalt pead. Ma ei kavatsegi hulluks minna. Vähemalt mitte veel.

Asetasin enda käed lauale ning proovisin kujutada ennast isa asendis, kui ta siin laua taga mõtlikult istus. Kuidas ta pastakat enda näppude vahel kiigutas, kui miski vajas rohkem mõtlemist. 

Tulin enda kujutluspildist välja ja silmitsesin kahte kausta, mis laual üksteise otsas olid. Panin enda käe nende peale ja tõmbasin need täpselt enda ette. Kas see oleks viisakas või ebaviisakas neid natuke vaadata?

Miski minu sees andis järele ning ma avasin esimese kausta, kus olid ainult isa tööasjad. Pidin pettuma, kuigi ma tegelikult ei tea isegi mida ma otsisin. Panin esimese kausta kõrvale ja võtsin teise kausta ette. See oli veidi suurem, kui eelmine. 

Avasin ka selle ning asusin lehti läbi lappama. Esialgu olidki isa töö asjad, kuid siis jäi mulle silma väike hõbedane võti, mis meenutas mingi väga vana asja oma.

Võtsin võtme enda näppude vahele ja lükkasin kausta endast eemale. Kus kohast see võti pärit võiks olla? Võibolla on see isa töö oma ja selles suhtes täiesti kasutu. 

Panin võtme lauale ja vaatasin kausta läbi. Ülejäänud kaustast leidsin ma ainult majanduspaberid. Panin ka selle kausta kinni ja asusin siis võtit uurima. Surusin võtme enda püksitaskusse ning ajasin ennast isa toolilt püsti. Tõmbasin käega üle raamatute ning lükkasin neid kogemata käega veidi tagasi. 

Isa oli raamatud nii sättinud, et need oleksid ees ning nende taga oli alati veidi ruumi. 3 raamatut jäi minu käe all samale kohale ja ma kergitasin kulmu.

Tõmbasin paksud raamatud üks haaval eest ära ja mulle jäi silma üsna keskmise suurusega pruun karp. 

Kõhklesin, kuid tõmbasin karbi siiski välja. Asetasin selle isa lauale ning istusin isa toolile tagasi. Minu ja karbi vahel oli piinlik vaikus, kuigi ma isegi ei tea miks see piinlik oli. Karp ei pidanudki minuga rääkima. 

Kraapisin võtme enda tasku põhjast välja ja silmitsesin seda siis. Võib-olla oligi võti selle karbi jaoks mõeldud?

Proovisin võtit karbi lukuauku suruda, kuid see ei läinud. Keerasin võtme teistpidi ning lükkasin selle siis lukuavasse. 

Keerasin võtit ning kõlas vaikne plõksatus. Tõstsin karbi kaane ettevaatlikult ülesse ja silmitsesin asju, mis mulle vastu vaatasid.

Tõstsin karbi asjadest tühjas ning laual olid kaks üsna paksu raamatut. Hulganisti pabereid ning üks nööriga kee mille otsas rippus mingi looma hammas. 

Miks isa need asjad lukutaga hoidis ja miks ta neid asju minu ja mu venna eest peitis? Küsimusi oli küllaldaselt, kuid ainuke, kes neile vastata oleks saanud lebas juba mulla all. 

Enne, kui ma asju vaatama jõudsin hakata kuulsin ma uksetagant koridorist samme. Tõstsin esemed kiirelt karpi tagasi ja lõin seejärel karbikaane kinni ja panin selle isa laua taha nii, et seda näha ei olnud. Peale seda jooksin ma raamatute juurde, mis maas olid ja võtsin need kätte. 

"Mida sa teed siin?" küsis mu vend üsna külmalt pea ukse vahelt sisse pistes. "Raamatuid vaatasin." ütlesin ma ja panin siis kolm raamatut riiulile.

 "Ma ei tule täna koju nii, et ära oota mind või midagi." pomises ta ning tõmbas ukse pauguga kinni.  

Ohkasin ja tammusin kasti juurde. Võtsin selle endale sülle ja sammusin isa kontorist välja. Viisin kasti enda tupa ja asetasin selle voodile.

Istusin ise kastile vastu ning jõllitasin seda. Ma polnud kindel, kas ma peaks selle kasti uuesti avama ja neid asju vaatama. 

Isa ei peitnud neid ju minu ja mu venna eest ilma põhjuseta. Ta ei tahtnud, et me need leiaks ja sellepärast ta need ära peitiski.

Ta teadis, et me ei nuhi ta järel, kuid ometi olin ma millegi pärast ta kontorisse nuhkima läinud. Või, kas sai seda nuhkimiseks nimetada? 

Keerasin enda ees oleva karbi lukku ja lükkasin selle voodi alla. Veel pole seda õiget tunnet või seda julgust. Kuigi ma ei tea miks mul julgust vaja on. See on kõigest karp, mis sisaldab pabereid ja kahte raamatut ja siis kaelakeed. See ju ei ole mingi ma ei tea mis. 

Kõndisin toas umbes 10 minutit ringi ning jäin siis peegli ees seisma. Tegin endale hobusesaba ning hüppasin siis voodile tagasi.

Kas mu isa lubaks mul selle avada ja siis selle karbi sisu uurida? Kas ta tegelikult tahtiski, et me selle leiaksime? Kas see oli kellegi teise jaoks mõeldud? 

Oleks mul ainult keegi, kes oskaks nendele küsimustele vastata. Need polnud ju keerulised küsimused. 

Huvitav mida mu isa oleks öelnud, kui ma oleks selle karbi leidnud. "Alexandra, kui sa arvad, et sa oled valmis siis ava see." kostus mu peas. Aga mille jaoks ma peaksin valmis olema? Seal ei saa ju midagi hullu olla? 

Ma olen imelik, ma esitan endale küsimusi ja siis ootan, et keegi neile vastaks. 

Naeratasin iseenda totruse peale ja asetasin enda käed karbi peale. Liigutasin näppe ühtlases rütmis karbi kaanel. 

Oleksin tahtnud karbi avada, ilmselt enamus oleks seda ka teinud. Ma ei tea, mis mind takistas. Tõstsin karbi uuesti enda voodi alla ja jalutasin siis kööki. Libistasin enda sõrmedega üle köögilaua. 

Võtsin kapist tassi ja kraanist vett. Ma polnud küll kraanivee suur fänn, kuid mul polnud midagi muud ka juua.

Võtsin paar lonksu veest ja kallasin siis ülejäänud vee kraanikaussi. Asetasin klaasi tagurpidi kuivamisrestile ja tammusin enda tuppa tagasi. 

Ma jooksen nagu totakas ühest toast teise, sest ei suuda seda karpi avada. 

Karpi, mis tundus tühine, kuid selle sisu. See paistis oluline. Isa poleks seda muidu lukutaga hoidnud. 

______________________________________________________________

Ma tean, et pole kõige pikem osa, aga siiski aitäh kõikidele, kes viitsid oodata seda osa. Sest Liisu - see on minu nimi :D - ei suutnud seda osa varem valmis kirjutada. 

Tagasiside on teretulnud ja ma arvan, et uue osaga ei lähe nii kaua aega. 

Vabandan, kui vead sees on, sest ma pole seda veel üle lugenud.