UUS TALL
Ma seisin rahulikult hobusetreileris, mis mind minu uude koju viis. Ma polnud kunagi varem treileris olnud, aga see ei hirmutanud mind. Mull oli natuke ebakindel tunne kodust lahkuda ja kunagi enam naasta, aga samas ei igatsenud ma sinna eriti tagasi, kuna mul polnud seal kedagi, kes mind hästi kohtles. Isegi minu ema oli viimaselajal mind tõrjuma hakanud.
Seal tallis, kust ma pärit olin polnud palju hobuseid. Mina olin kohtunud ainult viiega ja ei meeldinud neist kellegile.
Enamasti kiusati mind minu värvi poolest, kuna ma polnud ei ilus pruun ega kuninglik must või armas kollane, minul oli tume nina ning tumedate triipudega jalad, minu keha oli helehall ja tumedamate laikudega, samuti oli mul kreemjas valge lakk ja altpoolt halliks minev saba. Kõik keda ma eales näinud olin, olid pruunid, mustad, kollakad ja vahel valged, aga kõik nad tõrjusid mind, kuna olin mitme värviline.
Lõpuks peale pikka sõitu peatusime ja mingi tumeda peaga tüdruk tuli esiuksest minujuurde. Tal olid hallid silmad ja armas nägu, ka temal olid mõned tähnid näol, seega olime me mingilmoel sarnased. Ta võttis oma musta pusa taskus porgandi ja ulatas selle mulle. Ma vaatasin teda korra üllatunult, aga võtsin porgandi vastu.
Ta sidus mu nööri lahti ja tuli toru alt läbi ning patsutas kergelt mulle kaelale. Järgmisel hetkel avanes tagaluuk ja keegi eemaldas toru minu seljatagant. See hallide silmadega tüdruk surus kergelt oma käed vastu mu kaela ja ma astusin aeglaselt tagurpidi treilerist maha.
"Tubli tüdruk!" Kiitis sõbralik hääl, mis kuulus sellele hallisilmsele tüdrukule. Ta patsutas uuest mu kaela ja lõpuks hakkasin ma ka ümbrust vaatama.
Me olime kuskil kruusateel ja ma nägin läheduses õunapuid ning nendetaga mingit aeda. Nende puude kõrval kõrgus suur tall, mis oli kindlasti kolm korda suurem, kui minu eelmine tall oli olnud. Mind talutati veidi eemale, et nad saaksid luugi üles tõsta ja sõitsid siis minema.
Keegi hirnatas minu seljadaga ja ma vaatasin hääle suunas. Minu üllatuseks oli häält teinud hobune tumepruun ning minust veidi madalam täkk, kes seisis uhkelt suure aia taga. Tema ümber oli palju teisigi tumedaid hobusei, aga see ei olnud piisavalt huvitav vaatepilt, seega jalutasin ma uudishimulikult edasi talli suunas. Täkupoiss oli, aga pettunud ja hirnatas uuesti, seekord ma temapoole ei vaadanud vaid läksin rahulikult edasi.
Talli tagant paistis veel mingi maja. See oli rohkem nagu elumaja ja oli ehitatud kividest. Mind talutati talli ja mitmed uudishimulikud pead tulid poksidest välja. Enamik olid tumedad, mõni üksik oli helepruun ja mõni oli kollane, aga minusuguseid halle või valgeid siin ei olnud. Mind viidi mingisse tühja latrisse, mis oli keset talli, njng uksest paremal.
Tüdruk võttis mul päitsed peast ja silitas korraks mu kaela, ning lahkus. Ta sulges ukse ja riputas päitsed koos nööriga selle kõrval olevasse nagisse. Kui ta oli tallist välja läinud küsis mingi sõbralik tüdruku hääl. "Kas sa oled nüüdsest selle talli elanik?" Hääl oli mingi noore kollaka hobuse oma, kes oli minu poksi vastas. Ta pikk mustjas lakk oli tal üle silmade ja ta pidi pead raputama, et mind näha.
"Ma arvan küll." Vastasin ma talle kõhklevalt. "Kas sellega on mingi probleem?" Küsisin veidi segaduses olles, et mitte mingeid jamasi korraldada kohe oma esimesel päeval. "Ei. Vastu pidi. Nüüd on mul veel üks omavanune sõber, kes pole minuga sama värvi." Vastas ta mulle lõbusalt. See pani mind mõtlema ühe küsimuseüle, mis tema vastus minus tekitas.
"Kas siin on vägapalju noori hobuseid nagu mina?" Küsisin mõtlikult oma uuelt sõbralt.
"Siin pole neid palju, aga need, kes on on toredad." Tema oli koguaeg lõbusas tujus, see mulle meeldis.
Tema kõrvalt tuli mingi veidi pahur hääl. "Kellega sa Sälly jälle räägid? Ma ütlesin, et soovin magada." See oli samuti mingi tüdrukuhääl, kuid ei kõlanud üldse nii sõbralikult, kui Sälly oma. "Ära tigetse Silvia. Meil on uus sõber. Sa peaksid sõbralikum olema." Noomis Sälly seda võõrast hobust nimega Silvia. Mingi helepruun pea suure valge lauguga ilmus Sälly kõrval latrist nähtavale. Ta vaatas mind veidi üllatunult ja tervitas mind lahkelt. "Terekes. Sa oled vaäga ilusat värvi." "Tervitused sullegi ja aitäh, kuigi ma pole oma värvisuhtes nii positiivne." Vastasin ma talle mornilt.
