Mind äratas vali kolin, mis järsku paremalt kostus. Ma ajasin end kiirelt jalule, aga enne kui jõudsin pea latrist välja tõsta jooksis minust mööda mingi valge ja mustakirju hobune. Ta ei teadnud, kuhu minna, ega mida karta, aga ta läks esimesse tühja poksi, mille ta leidis. Pärast seda kostus ka mingeid hõikeid. "Kes ta lahti lasi!" "Kuhu ta läks?" "Ta jooksis talli! Vaadake ust!" Mingi mees tuli uksest sisse ja jalutas nöör käes aeglaselt vaheläigus edasi.
Kui ta selle hobuse juurde jõudis naeratas ta ja sulges ukse. "Kõik on korras. Ta on juba endale latri leidnud." Ütles ta teistele, kui ta nendejuurde tagasi läks. "Küll tal on ikka jõudu, et end sellest kärust välja murdis." Naeris keegi midagi krigisevat liigutades, ilmselt treileri luuki, kust see võõras oli läbi tunginud. Nad sulgesid talli uksed ja see keegi hingas kergendatult välja. Meist keegi ei hakanud teda küsitlema vaid proovisime edasi tukkuda.
Hommikul tuli see hallisilmne tüdruk minujuurde ja tõi mulle porgandi. Pärast harjas ta mind ja jalutas mind õue. Täna ei viinud ta mind treening platsile vaid tavalisele muru aasale. Ta ei pannud mind karjamaale vaid jalutas koos minuga, kui ma ümbrust vaatasin ja muru sõin. Me jalutasime kõikide karjamaade juurde ja käisime õunapuid tühjendamas. Ta raputas vahel isegi puud, et mul rohkem süüa oleks.
Ma tõstsin pea kui mingi auto end maja ette parkis ja sealt tulid välja kaks noorukit. Ühte olin ma juba näinud, see oli see sama poiss, kes oli eile Sandriga tegelenud. Teist tüdrukut ma, aga ära ei tundnud. Tal olid lühikesed punakad juuksed ja hele jakk. Mõlemal olid tumedad ratsapüksid ja pikad kummiikud jalas. Nad jalutasid koos meiepoole.
"Hommikust Linda!" Tervitasid nad koos. "Hommikust teilegi!" Vastas ta neile rõõmsalt. "Kas Katrin ei tulegi täna?" Küsis Linda murelikult. "Tuleb, aga hiljem. Tal oli vaja mingi töö ära teha." Vastas tüdruk. "Ma nägin seda hobust eile Sandri kõrval, kas ta on sinu oma?" Küsis poiss uudishimulikult. "Ja. Ta tuli meile eile õhtul. Kas ta pole mitte ilus?" Küsis Linda mind patsutades. "On küll. Kas tal on ka nimi?" Küsis tüdruk meiepoole astudes. "Muidugi on. Ta nimi on Hõbelin. Kas see on sobilik nimi või muudan ära?" Küsis ta murelikult. "Ei see sobid hästi."
Mind viidi treening platsile ja nöör vahetati kordega. Teised kaks jäid aiast välja ja Linda seisis platsi keskel. "Samm!" Hüüdis ta mulle ja ma hakkasin paremat pidi sammuma. "Teda on hästi õpetatud." Kiitis poiss. "Või on ta kiire taibuga." Pakkus tüdruk omalt poolt. "Igatahes on ta kuulekas hobune ja ma ei jõua ära oodata, millal ma temaga ratsutada saan." Rõõmustas Linda. Ma olin üllatunud, et ta juba praegu minuga sõita ei saanud, aga samas mõistsin ma teda hästi, ma olin ikkagi uus hobune ja keegi polnud kunagi varem mulle selga roninud. Ma isegi ei teadnud mida sellest oodata, kui keegi mulle selga istuks.
Ma liikusin vahepeal ühtepidi ja vahel teistpidi, kuni kuulsin järgmise auto häält ja vaatasin sinnapoole, kust seda kuulsin. "Katrin vist jõudis kohale." Ütlesid kõik korraga ja hakkasid koos naerma. Mind talutati auto juurde kaasa ja tüdruk, kes autost välja tuli oli sarnane Lindale. Ka temal olid tumedad juuksed ja sarnane riietus, aga tal polnud tähne näol ja ta silmad polnud hallid vaid pruunid. "Tere kõigile! Vabandust, et hilinesin, pidin kodus natuke töötama enne kui tulla sain." Tervitas Katrin meid ja vabandas samuti. "Pole viga. Me ei ole veel eriti midagi tegema hakanudki." Vastad Linda talle leebelt.
Me läksime talli tagasi ja mind pandi minu latrisse, kuid päitseid mul peast ära ei võetud. Nad käisid korra ka Sälly, Silvia ja Sandri juures ning läksid talli teise otsa harjasi ja muud varustust tooma. Minu harjad olid punases kotis, Sälly omad valges, Silvia omad rohelises ja Sandri omad tumesinises. Neile kõigile pandi päitsed pähe ja meid kõiki harjati ära. Pärast seda pandi Sandrile selga sadul. Ka minu selga prooviti erinevaid sadulaid, kuni leiti sobiv, mis ei teinud minu seljale haiget ja otsisid ilusad mustad valjad, mille otsmiku rihma asemel oli mingi ilus sätendav kett ja mille ninakapsel oli punane nagu minu valtrap. Mulle ei meeldinud eriti punane värv minu tumehallil ninal, aga samas polnud see ka niihull, kui oleks olnud roosa. Sälly ja Silvia said endale ka mingid tumedad sadulad ja mulle meeldisid nende mustad valtrapid, kuna need nägid nii uhked välja. Sandril oli puhas valge ja ma kahtlesin, kas see jääb ka pärast sõitu selliseks.
