Skulptuur /OK/

N O A H

Kell oli üheksa ja ma istusin katusel. Emps hüüdis mind juba mitmendat korda sööma, aga ma ei läinud. Mu jalad ei mõelnudki selle peale. 

Sest vastasmaja akna taga seisis üks poiss. Tal olid blondid juuksed ja ta uuris midagi aknalaual. Ma kissitasin silmi ning korraga pööras ta pea täpselt minu poole.

"Noah, tule sööma, mitu korda sulle ütlema peab," kallutas emps katuseaknast pea välja ja vahtis mind vihaselt. Ma ehmatasin ja libisesin. "See pole koht, kus sa passima peaksid," torkas ta ja läks alumisele korrusele. Heitsin pilgu vastasmaja suunas. Poiss naeratas omaette ja selle peale sulgesin ma silmad ning ronisin aknast tuppa.

Söögilauas jahvatas isa tööpäevast ja ema valas pokaali veini aina juurde. Märkasin, et Jude'i polnud. "Kus Jude on?" küsisin ja hingasin sügavalt sisse. "Jude läks Courtney poole," ütles emps vaikselt ja vahetas isaga pilke. 

Ma teadsin. Kindla peale pani Jude praegu kuskil peol möllu või hüppas poistega kaljunukilt alla. Ta ei läinud lihtsalt Courtney poole. Üritasin talle telepaatia teel öelda, kui väga ma tahan, et ta siin oleks, söögilauas, ja naerataks mulle samal ajal kui ema ja isa vaid pead vangutavad. Aga ta ei kuulnud mind. Ta ei kuulnud mitte midagi.

"See maja meie vastas, teate küll, mis tühi oli, sinna kolis suveks üks pere," märkis ema ja naeratas. Noogutasin. Silme ette kerkis pilt poisist, kes naeratas. 

Ma ei teadnud, mida tunda. "Aitäh," pomisesin äkitselt, jätsin taldriku söömata ühepajatoiduga lauale ja tuiskasin trepist üles. Jätsin ema ja isa kivistunult laua äärde ja soovisin, et neile tehtaks ajupuhastus ja nad ei mäletaks, kes ma olen.

Aken oli lahti. Ronisin kiiresti katusele. Tuul oli tugevnenud ja mu lokilised tumedad juuksed puhuti igasse suunda. Õues oli hämar. Ma pöörasin pead ja võpatasin. Minu vastas katusel istus Poiss. Läksin näost punaseks ja tundsin värinat oma sees. Võtsin kätega ümber põlvede kinni ja ootasin.

Hetke.

Ta upitas end korraks aknast sisse ja tuli välja tagasi koos pikksilmaga. Poiss pani selle oma silma juurde ja tähendas mõne sekundi pärast: "Sa oled väga lähedal."

Ma ei suutnud sõnagi kuuldavale tuua. Otsisin sõnu, millest moodustada lauseid ning teadvustasin fakti, et ma olin Pikksilmapoisile väga lähedal, kui ta hüüdis: "Mu nimi on Brian."

Brian. 

Super. 

Loojuv päike heitis ta näole laike ja ma tundsin peapööritust. Ta suunas pikksilma taevasse. Me istusime niiviisi mõned minutid. Ma ei suutnud leida sobivat hetke, millal öelda oma nime. Õigupoolest oli mu suu täiesti kuiv ja ma ei mäletanud äkitselt, kuidas rääkida.

"Noah." Sülitasin oma nime suust välja ja Brian langetas pikksilma. "Noah," kordas tema. Kuidas saab keegi teine su nime nii tundmatuseni muuta vaid seda öeldes? "Noh Noah." katkestas Brian mu mõttelõnga ja kissitas silmi. Ta vaatas mulle mõne hetke otsa ja ronis siis mööda puud alla. Brian jalutas tänavale, katuste taha, kuhu ma enam ei näinud.

Ma pidin talle järgnema. Mu hingamine ületas kiiruse maksimaalse piiri. Ma lähen õue koos Pikksilmapoisiga, oh ei, koos BRIANIGA! Roomasin aknast tuppa ja kõndisin närviliselt koridori.

Ja siis. Tuli kõrvaltoast välja Jude. Mul polnud õrna aimugi, miks ta kodus on. Jäi seisma täpselt minu ette ja nõjatus õlaga vastu seina. 

"Kuhu sa jooksed?" ta kergitas kulme ja näris erkroosat nätsu. Jälgisin, kuidas see ta säravate hammaste vahel ringi käis. "Õue," pomisesin ja üritasin mööda pääseda. Aga Jude käitus nagu ÕelJude ja tuli mulle ette. Ta polnud viimasel ajal oma head poolt üldse näidanud. "Sa ei käi õues," teatas ta. Mõtlesin Brianile, kes mind ootab ja varsti tänavalt ära läheb, sest mina ei võta vaevaks kohale minna. 

"Lase mind läbi," pahvatasin, lükkasin Jude ja tema blondid lokid vastu seina ning jooksin, teadmata kus pool on taevas või maa, Brianit leidma.