Skulptuur /OK/

N O A H 2

Ma piilusin katuseaknast välja kui Jude mu tuppa sisse astus. 

"Mida sa vahid seal kogu aeg?" küsis ta väsinult, kuid tema hääles oli siiski tunda üleolevust. Jude kandis lühikest tumepunast kleiti ja ripsmetušš tema silmade ümber oli laiali valgunud.

Ma ehmatasin. "Kell on kuus hommikul. Miks sa ei maga?"turtsatas ta ja istus mu voodile. Ma otsustasin vastu panna.

"Miks sa alles kell kuus hommikul koju jõuad?" märkisin. Jude tõmbus tahapoole. "Ja miks sa eile vahepeal kodus olid? Emps ja paps ei paistnud küll sellest teadvat." Ma tegelikult teadsin, et selline küsimine ei vii kuhugi. Jude ei räägi mulle mitte midagi.

Jude hõõrus silmi ja köhatas. "Ma tulin lihtsalt hambaharja võtma. Ning Courtney pidi oma perega juba vara ära sõitma." Jude ei pilgutanud silmagi. Ma ei näinud tema pilgust mitte kui midagi. Ta oli õppinud seda kaitsma. 

"Kuhu sina eile jooksid?" kaikus ta hääl korraga üle toa ja mul hakkas pea ringi käima. Märkasin Jude'i muiet läbi uduse virrvarri ja otsisin kätega voodiäärtest tuge. 

Nagu tema oli mulle silma pilgutamatagi valetanud, valetasin ka mina.

"Ma läksin joonistama." Püüdsin muuta oma hingamise normaalseks ja mitte välja näidata, kui ülemeelikut õnnelik ma tegelikult olin. 

Sest tegelikult.

Tegin ma peale joonistamise veel midagi.

Ma nägin Brianit.

-----

Ma jooksin eesuksest välja ja aeglustasin siis kõndimise peale. Mu süda ähvardas minu seest välja tuksuda ja ma tundsin, et minestan iga sekund. Kõndisin edasi. Mu ketside sees olid väiksed kivid, kuid ma ei jäänud seisma, et neid välja võtta. Liiga palju aega olin kaalul. 

Eemal nägin ma Brianit kollases dressipluusis. Ma jäin seisma. Kuidas on võimalik, et kellegi lihtsalt nägemine, võtab sinult võime kõndida? Võime üldse midagi teha? Hingata? 

Brian nägi mind. Ma panin tähele, kuidas ta naeratas. Ta naeratas. Pikksilmapoiss naeratas. Ma võin leida miljoneid erinevaid viise, kuidas öelda, et ta naeratas.  Mu mõtted olid segi pööratud. 

Ta hakkas minu poole tulema. Ma otsisin taskuid, kuhu oma väga värisevaid käsi torgata, aga panin tähele, et mul oli seljas ainult T-särk. Korraga tundsin ma end lihtsalt liiga pika poisina, kellel on ülearu kasutuid kehaosi.

"Hei," kuulsin ma kellegi häält ja pöörasin pea hääle suunas. Päike helkis mulle silma, kuid ma nägin siiski perfektselt. 

Sest. See. Oli. Brian. Oh. Sa. Püha. Jumal. Tal olid puhvis valged juuksed ja õrnad tedretähnid ja laialivalguvad ripsmed ja oh, ma kaotasin ka võime mõelda. 

"Mis värk sul selle mittemidagiütlemisega on?" muigas Brian. Alles nüüd panin tähele, et olin terve aja hiirvaikselt seisnud ja ilmselt näost kõrvuni punaseks läinud. 

"Lähme katusele," teatas ta lõpuks ja hakkas otsustavalt mööda tänavat edasi kõndima. Ma ruttasin ta kõrvale ja märkasin, et ta kannab seljakotti. Ta oli minuga kohtumisele kaasa võtnud seljakoti. Mis seal sees on?

"Kas sa teadsid, et meile tuntud universumi osas on vähemalt miljard tähte?" lausus Brian. "Või nii nad vähemalt räägivad. Tegelikult jaotuvad kõik tähed galaktikatesse. Ja igas galaktikas on sadu miljardeid tähti."

Sellel hetkel ma teadsin. Ma tahan igal õhtul jalutada koos Brianiga katusele ja kuulata, kuidas ta tähtedest räägib. Ma tahan ainult seda. Ma tahan teada kõikide tähtede ja galaktikate nimesid ja samal ajal vaadata, kuidas Briani silmad helgivad. Kuidas ta vahepeal naeratab. Minust käis läbi värin.

Brian rääkis parajasti tähtede elutsüklist ja me ronisime mööda puud üles tema maja katusele. Päike oli peaaegu loojunud ja ma tundsin end nagu filmis. 

"Miks sul seljakott kaasas on?" pahvatasin ma korraga, kui me just olime istuma saanud ja Brian vaatas mind vapustatud näoga. Ma poleks pidanud seda ütlema. Miks ma ütlen välja sellise asja, mitte mõne normaalse lause, mis ma oma peas valmis olen mõelnud?

"Mees. See oli esimene lause, mis sa täna öelnud oled," ütles Brian ja naeratas laiemalt kui kunagi varem. Mul oli tunne, et terve aja me ainult naeratamegi. 

Ma pahvatasin naerma. Brian heitis end lõkerdades katusele pikali ja tõmbas koti luku lahti. Ta võttis välja pikksilma.

Pikksilmapoiss.

"Pikksilmaga ei näe tähti," ütlesin jälle endalegi arusaamatult. "Ei näe jah," nõustus Brian, "aga sellega näeb palju lähemale. Tekib tunne nagu vaataksid midagi, mida keegi teine maailmas pole näinud." 

Ta andis mulle pikksilma. Mul läks kõht krampi. Tõstsin selle silma ette ja vaatasin oma akent. Vaatasin õunapuid. Vaatasin terve aja ainult ühte kohta, et tunda Briani hingamist oma lähedal. 

"Kõik oli väga ilus," hingasin sügavalt välja ja andsin pikksilma tagasi Brianile, sest ma oleksin muidu plahvatanud. 

Ma heitsin ka end katusele pikali ja rääkisin Pikksilmapoisile kunstikoolist ja oma lemmikfilmidest, kujutades samal ajal ette miljoneid ja miljoneid tähti ning nende vahel kahte galaktikat: Noahi ja Brianit. 

Ma oleks väga tänulik, kui te kirjutaksite, mida te sellest loost arvate. Oodatud on kõik 💛