See on minu elu.

I

"Ärkasin oma nõmeda äratushelina peale üles. Jälle on hommik. Pean kooli minema.
Ajasin end püsti ja läksin pessu.
Pesus käidud panin selga riided ka läksin alla."
Viskasin telefoni tüdinenult voodi teise otsa.
Miks kurat peab iga faking raamat algama ühte moodi? Ärkasin äraruskella pärast üles ja nii edasi, see on nii igav ju?
Okei, Rahu Leana, rahu. See on kõigest üks raamat, mille on kirjutanud mingi 12 aastane neiu.
Neiu kes avastab alles kirjutamismaailma, ja see kui sina olid juba 2013. Aasta alguses hea kirjutaja, ei tähenda, et tänapäeva sipsikud seda on.

Just siis kui sulgesin silmad hakkas mu neetud telefon värisema, pagan, olgu sel helistajal hea põhjus.
Tõmbasin jalaga telefoni teisest voodi otsast enda juurde.
Helistajaks oli ei keegi muu kui mu eelmine kutt.
Minujaoks on ebameeldiv kasutada sõna "ex"/"eks".
"Jah?" Vastasin tüdinenult kõnele.
"Tead ma siin mõtlesin.."
"Parem ära jätka oma lauset. Ma ei soovi sinuga enam mingisugustki tegemist teha. MEIEGA ON KÕIK"
Vajutasin kõne lõpetavale "nupule" ning puhkesin jälle nutma.
Viimasel ajal olen üliemotsionaalne, see käib juba mulle endale närvidele.
Okei, see selleks. Kui olin paarkümmend minutit ära nutnud otsustasin voodist lõpuks välja tulla.
Mul on nii palju kohustusi, aga kas ma jõuan kõike teha ka? NoShit, et ei jõua.

Alustuseks käisin pesin näo ära, siis panin selga dressid ja lohvaka pluusi, sest ma ei kavatse täna oma jalga majast välja tõsta.

Mu tuba oli üllatavalt korras, vaid voodil polnud tekk sirge.
Nüüd veel puhtad riided kappi panna ja mu tuba ongi nagu uus.

Vaid mõned minutit hiljem sain toa täielikult korda tehtud.
Kuna mul oli (No kellele ma valetan, mul on koguaeg) külm, panin jalga oma karvased rohelised sokid. Sest paksud sokid on mu elu üks osa, kui neid poleks siis ma oleksin tühjem kui praegu.

Nüüd tuleb võtta end kokku, ja teha veel üks samm. Tuleb oma toast välja minna. Avan vaikselt oma toa ukse ja kuulatan- vaikus.
Kas tõesti pole kedagi kodus? Nojah, loogiline ja ju, sest täna on töö- ja koolipäev.
Astudes pikka koridori, suundusin suurde tuppa. Panin teleka käima ja tuhlasin natuke telekavas.
Mitte midagi pole vaadata, panin teleka sama targalt kinni ja läksin kööki.

Köögis panin teevee keema ja vaatasin külmkappi. Täis toitu, kuid mitte midagi mida mina tahaks süüa, ma ei tahagi süüa.
Mitmes päev see nüüd jookseb, kui ma ainult teed joon? 5?8?12? Ei tea, ei suuda järge pidada.

Ma ei ütleks, et olen "anorektik", mulle lihtsalt ei maitse toit (Loe: Ma vihkan toitu), ja ma väldin selle tarbimist. No ja lisaks muidugi olen ma "tüüpiline" teismeline, kes arvab, et ta on paks. Nagu ütlevad mu pereliikmed.

Kui teevesi oli keema läinud, võtsin kapist tassi ja rohelise tee paki.
Kuna ma suhrut üritan vältida, siis suhkrut ma teele ei lisa.  Ma ehmun, kui kuulen, et uks läheb lukust lahti. "Kes sealt tuleb? Kellega ma pean üle mitme päeva silmitsi seisma?  Kas taas on tekkimas järjekordne paanika ja draama?" Need küsimused tekitavad minus negatiivset elevust ja ärevust.

Õnneks tuli sealt ainult mu vend, tal ilmselt jäi midagi maha. Ta on hetkel koduriigis "tööreisil", muidu elab ta Horvaatias. Talviti kadestan teda, seal on nii soe ilm. 

Ma taganesin vaikselt köögi teise otsa, nii igaks-juhuks. Juhul kui Oskar peaks taipama, et olen oma toast väljas ja uitan majapeal ringi. Pff. Nagu ma oleks varas. Minu õnnetuseks teepakki ära visates läheb kapiuks kõva kolksuga kinni ja Oskar jookseb trepist alla ja kui silmapiirini jõuab sihib ta mind relvaga.