Weekend

1

See on siis minu esimene lugu loodan, et meeldib.

-Forgee7
_________________________________

Pühapäev ei ole mu kõige lemmikum päev aga no mis ma teha saan. Igatahes homme on kool ja suveni on jäänud ainult 3 nädalat. Ma ei viitsi ärgata aga siiski vaatan telefonist kella mis näitab 10.48. Tunnen kuidas mu ninna tuleb mõnus marja lõhn kuigi alguses ei saa ma aru mis see. Pagan, et ma ratastoolis olen, siis saaksin ise alla minna. (Ah, et miks ma ratastoolis olen? No see juhtus umbes 4 kuud tagasi. Mina ja mu vanaisa hakkasime just autoga poodi sõitma ja järsku pööras teele suur kaubik. Mu vanaisa ei jõudnud reageerida ning kaubik sõitis juhipoolt sisse. Mu vanaisa suutis mulle ainult otsa vaadata ja öelda "Sa suudad kõike." Siis sulges ta silmad ning ei avanud neid enam. Ma ei hakanud nutma, tuntsin lihtsalt kuidas mingi osa mu südamest kadus. Ma vaatasin ka kaubiku olukorda, ega seegi parem polnud. Kaubiku juhi pea oli täiesti verine ja masina esiaken oli katki. Kuna see oli selline koht kus väga suurt liiklust polnud pidin ma ise kiirabisse helistama. Kui kiirabi tuli ja oli pannud mind kanderaamile, siis ma ei tundnud oma jalgu. Ma küsisin, et miks ma oma jalgu ei tunne. Nad vaatasid mulle kurbusega silma ja ütlesid, et ma olen halvatud ning ei saa enamd kunagi oma jalgadel kõndida. Jällegi ma ei nutnud kuigi tuntsin kuidas silmad pisaratega täitusid. Esimestel nädalatel olin ma ainult enda toas ning koolis ei käinud. Mu ema sai sellest täiesti aru. Ajapikku hakkasin ratastooliga harjuma ja ei peljanud isegi õues käia.) Õnneks ostis ema ühe lifti moodi asja millega saan ma ilma kõrvalise abita alumisele korrusele. Teen oma hommikused toimetused ära ning panen juuksed kahte patsi. Ma proovin riided ära vahetada ning lõpuks saangi oma sinise suvekleidi selga. Istun natukene vaevaliselt ratastooli ning võtan laua kõrvalt oma eelnevalt pakitud koolikoti. Jõuan liftiga alla, panen koolikoti esikusse ning asun ise kööki. Loomulikult - ema oli teinud vaarika - toorjuustukooki. Mu lemmikut.

"Hommikust!" ütlen empsile.

"Hommik, miks nii elevil?" küsib emps.

"Ma lähen täna Bellaga shoppama." vastan ma.

"Tore, kas sa saaksid osta ka mõned asjad koju? Me lähme Madisoniga vanaema juurde." on ema uus küsimus.

"Loomulikult, aga miks sa küpsetasid?" on minu küsimus.

"See oli vanaisa lemmik kook, sellest on täpselt 5 kuud möödas." ütles ema aknast välja vaadates.

Ma ei lausu midagi ja hakkan oma koogitükki sööma. Kui mul on pool kooki söödud siis tunne  enda peal ühte silmapaari.

"Hei, Madi!" tervitan õde tema poolde pöördumata.

"Hoooommiiiiiiik!" vastab õde kuidagi rõõmsalt.

"Miks sa nii rõõmus oled?" küsin õe käest.

"Me hakkame täna onuga puuonni ehitama!" vastab õde.

"No see on vist piisavalt hea põhjus!" olen nüüd samuti õnnelik.

Mõne aja pärast saan söödud. Avan oma telefoni, et vaadata üle oma sotsiaal- meedia. Korraga helistab mulle Bella.

Kõne (Bella- Bestu❤ Mina- M)

Bestu❤: Tsau millal tulema hakkan?
M: Tsau hakka mingi 5 mintsa pärast liikuma siis peaksime jõudma
Bestu❤: Okiiiiii, Näeme!!!
M:  Byeeeeeee!!!

Hakkan just esikusse minema kui näen, et ema on juba Bellale ukse avanud.

Näen, et ema ja õde on juba valmis, ilmselt lahkuvad nad meiega samal ajal. Nad kallistavad mind ning siis lähen uksest välja.

"Tsauuu!!!" hüüame Bellaga koos ning hakkame siis mõlemad naerma.

Mõne aja pärast otsusatb Bella mind lükata kuna tema arust ei jõua me muidu kohale.

Edasine tee möödub vaikuses.

Korraga tunnen nagu oleksin kellegile otsa sõitnud.Vaatasin ohvrit*. Ja ta...

__________________________________

Okeiiii
See oli siis mu esimene osa. Loodan, et meeldis. Ei anna lubadusi millal järgmine osa tuleb.

-Forgee7