I Can Finally See

#1

"Ei ole võimalik!" Violet oli üllatunud uudisest, et ma olen nüüd vaba ja vallaline.
"Nii see on."
"Ma ei usu seda, see on mingi loll nali. Te olite ju #couplegoals." raiub ta edasi.
Üksik pisar kukub arvuti klaviatuurile.
"Ei olnud. Ma pean minema. Tsau." trükin kiirelt vastuse ning login oma kasutajast välja. Haaran sinise kilejope ja torman õue. Ema suudab veel midagi enne mu väljumist hõigata, kuid mul pole õrna aimugi, mida ta öelda üritas.

Hoian käes südamega kaelakeed, mille Myles mulle kinkis. Särav kuu helendab, tähed tema ümber. Soojad pisarad voolavad mööda põski alla, ma isegi ei ürita neid takistada. Siin pimedas ei märka neid niikuinii keegi, isegi kui keegi peaks siit mööda kõndima.

Mõne aja möödudes näen silmapiiril tuttavat kogu. Myles. Peidan kaelakee kiirelt taskusügavusse ja pühin pisarad ära. Ta istub üsna minu lähedale, seega pean ennast eemale nihutama.
"Olivia, meil on vaja rääkida." alustab ta.
"Meil pole midagi enam rääkida. Kõik on juba ammu selge, me oleme tervelt 3 nädalat lahus olnud."
"Aga ma armastan sind."
Hakkan naerma.
"Palun ära mulle selliseid sõnu ütle, sa ei tea vist nende tähendust."
"Lepime ära palun, ma ei saa ilma sinuta ju."
"Said ja saad väga hästi."
"Aga..."
"Mis aga?Hakkad mulle jälle mingeid muinasjutte rääkima ja valesi kokku ajama? Sorri, aga sel korral ei lähe see sul läbi. Mu otsus on lõplik." nähvan kurjalt.
"Seda sa oled varem ka öelnud, Olivia."
"Kurat kao minema siit, mul ei ole tujurikkujaid vaja."
"Ma ei saa, mul on vaja sinuga rääkida."
"Mine räägi mu emaga, tema arvates oled sa süütu inglike."
"Aga ma pole ju. Ma..."
"Siis pole vaja mingit paska suust välja ajada. Mine ära, sa oled täiesti haige."
"Me armastame üksteist, me saame sellest üle."
Mu suule ilmub naeratus. Tema ja armastab mind? Aasta nali.
"Kui debiilik sa oled? Sellest ei ole võimalik enam üle saada, sa tead seda."
"Ma muudan end, Liv, ma tõesti teen seda."
"Lõpeta, sa ajad mul südame pahaks. Kao ära siit."
"Okei ma lähen aga ma tulen tagasi. Ma tean, et me oleme varsti jälle koos."
"Ma ütlesin juba, et mu vastus on lõplik."
"Nagu ka eelmised 3-4 korda, mil sa mu maha jätsid. Ma tean, et sa armastad mind ja annad mulle ikkagi andeks."
Ta on nii enesekindel, kuid seekord ta eksib. Ma loodan vähemalt.
"Palun mine ära, ma ei suuda selliste debiilikutega koos olla."
"Varsti näeme." ütleb ta ja lahkub siis.
Ootan 10 minutit enne kui veekraanid taas valla lasen. Oh, kui mind ei oleks siis oleks kõik lihtsam.