Half in the shadows

1. Valu

Ma pole kunagi eriti rõõmsameelne olnud, aga see ei tähendaks nagu ma poleks elanud. Nüüd ma enam ei ela. Kogu maailm on tõmbunud kuidagi kitsaks, küürus nagu vanamees või kustuv nagu küünal.  Olenemata, et minu ümber on valgus ei anna see mulle tahet enam edasi elada.  Kuigi kas mitte valgus ei pidanud olema see, mis muudab sind rõõmsamaks?
Kõik mu ümber on kaetud värvidega. On vaja ennast lihtsalt pöörata ja sealt sa need leiad. Igal päeval ja isegi selle osal on oma varjund, oma värv. See mitmekesisus, kas see pole mitte elu alus? Kuid mida teha kui sa näed, et värvide taga on värvitus. Kui see on ainult kest, tühine pealispind, aga kui see maha koorida siis ei oma see enam tähtsust. Mis siis kui kõik omab näiliselt tähtsust aga on tähtsusetu.
Võtame või minu elu. Paistab värviline nagu iga teise inimese oma, aga kas sellel on üldse mingit mõtet.  Kui mind poleks poleks seda vaja. Ma ei saa väita, et mu elu on normaalne, nagu igal teisel. Mu ema tegi enesetappu ja isa joob meeletult. Samas ei leiama, et seal oleks midagi kurta. Lihtsalt erksad värvid on natukene tuhmimad kui peaksid. Võime kujutada, et keegi võtab lapi ja pühib tolmu pealt või värvib üle. Mida iganes, aga see ei saa muuta seda et need värvid tunduvad minu jaoks must-valge või hoopis hallina nagu vana teler.
Ma mõistan totaalselt, täielikult, et asi on minus. Minu tunded ja mõtted muudavad selle maailma tühjuseks, värvituks. Mida ma tegema pean? Ma ei taha enam nii edasi minna. Ma ei suuda elada must-valges maailmas, mis vahete vahel kaotab isegi selle viimase värvi. Ma ei väsi korrutamast, et ma ei taha edasi minna. Ma ei suuda. Ma ei saa. Kas ma lihtsalt ei või alla anda? Miks ma peaksin püüdma? Kõige hullem on see, et ma isegi ei taha enda must-valget maailma värviliseks muuta. Võibolla ma kardan, et selle värviliseks muutmine ei muuda midagi. Võibolla ma kardan olla õnnelik. Kui ma olengi loodud nii. Võibolla ma ei taha olla õnnelik, sest nii on palju rahulikum. Samas ma tahen vabaneda neist tunnetest ja mõtetest. Iga kord kui ma mõtlen, et ma ei taha olla õnnelik siis teine pool minust ütleb, et ma lihtsalt ei tea, mis õnn on. Mõnikord ajab see mind hulluks.
Minu mõtted ajavad mind hulluks. Ma ei taha niimoodi edasi minna. Vahel ma soovin reaalset kontkti käest kaduva maailmaga ja siis ma teen seda. See on ainuke viis näha mingit värvi. See on tegevus mis paneb mind tundma, et ma olen elus. Valu on see, mis mind aitab, kuid see peab olema reaalne. Teen seda kui kõik tundub justkui vee all, olemas, aga samas  olematu. Mul pole aimugi kuna see kõik, minu halvad mõtted ja jõuetus, algas. Sain sellest aru alles kui kõik üha enam kokku jooksma hakkas.
Naeratan tülpinult endale jälgides väsinud ilmet peegel pildist. "Kas seda sa tahtsidgi?" Sülgan need sõnad välja ning hammustan mõtlikult peegeldust vaadates huulde. Näen kedagi sassis tumedamate kastanpruunide juustega, mis pisaratest ja higist läbimärja näo külge jonnakalt kleepuvad. Silmad on soolastest pisaratest punased ning neilt peegelduvad hästi väsimuse märgid.
See peegeldus kuulub mulle ning jälgin seda ainiti, pilku pööramata. Ei, see ei meeldi mulle. Mu nägu on jube, mitte, et ma käituksin nagu tüdruk, kes koguaeg vingub, et ta on kole vaid ma lihtsalt pole rahul. Öeldakse ju ikka, et inimesed ei rahuldu sellega, mis neil on. Mulle on öeldud, et ma näen välja ingellik, võiksin olla moeajakirja esikaanel ja millised perfektsed näojooned, näen välja nagu portselanist nukk. Võiksin olla iidol või midagi taolist. See mõte ajab mind naerma. Mulle on ka öeldud, et enda tukka pärast olen pede. Ma olen peksa saanud. Mitte sellepärast, et ma oleksin midagi ise teinud, vaid lihtsalt niisama, sest ma olin ainuke juhuslik inimene, kes valel ajal vales kohas oli.
Surun midagi enda käes tugevamini pihku ning vaatan pingsalt peegelduse šokolaati karva kuld pruunidesse silmadesse. Tunnen kuidas meeleheide iga oodatud sekundiga üha enam kasvab. Üha kaugemale libiseb reaalsuse õrn puudutus. Valkiad sinised seinad vangistavad mind ning tunnen iga mööduva sekundiga, et kogu pinge rõhub kuni ma ei suuda seda enam kanda. Kuulen kuidas mu hingamine kiireneb ning põletavast tungist surun silmad kinni ja seda midagi enda higises peos üha tugevamalt. Ma ei taha seda teha, kuid miski sunnib mind. Teades, et pärast seda on kõik palju parem. Pärast seda suudan ma rohkem reaalsusest kinni haarata. See tunne on kõik mida ma vajan. Ma pean seda tegema või ma ei suuda enam edasi minna.
Kuid see võitlus ei lõppe nii kergelt, sest minus on veel mind ennast alles. Samas on see ka võimatu valgus , lootus. See mina ei taha seda, sest ta teab, et see pole õige.
Inimlik instinkt elada, mis on kõikidel inimestel või vähemalt peaks olema võitleb meeletult vastu.
Kui keegi teada saab on veel üks põhjus, miks kiusata. Veel üks põhjus miks vihata. Veel üks põhjus, miks öelda elule „head aega". Üks põhjus miks mitte kunagi soovida õnnelik olla.
Kui ma tajun jälle kogu maailma rõhuvat pimedust ja värvitust on see lahing peaaegu lõppenud. Viimsed lootuse piisad võitlevad vastu, teades et see lahing on lõpule jõudmas. Mind pole enam siin. Ma olen nüüd läinud ja värvitud koorekihi alt tuleb jälle pinnale tühjus ja see sama must-valge üksluisuse tunne. Nagu millegil poleks enam tähtsust. Viimsed lootuse piisad hävivad ning minus võtab võimust tobe hirm.  Mis siis kui värve polegi olemas? Kui ma lihtsalt kujutasin seda kõike ette? Võibolla ma lihtsalt lootsin ja kunagi oli mul oskus seda enda silmade ette manada. Kuid see tobe hirm teab lahendust. Lihtsat viisi kuidas tuua natukenegi värve tagasi.
Minu silmist voolab pisar kui lahing minu sees ootuspäraselt lõppeb. Ma olen nõrk, et midagi muud teha. Ükskõik kui palju ma ka ei püüaks, seal pole teist lahendust. Pööran oma pilgu kergelt värisevale rusikale, mis kindlalt midagi enda haardes hoiab. Läikiv tera. Seda nähes tekkib üha suurem soov tõmmata sellega üle siidise naha, näha kuida veri sealt erkpunase joana voolab ja tajuda seda valu, mis paneb mind tundma end elusana. Ma tahan seda rohkem kui midagi muud.
Hoian nuga kindlalt peos ning tõstan teise käe pisut lähemale tera hoidvale käele. Tavaliselt lõiguksin ma ennast kusagilt, kus keegi seda.ei näe, aga täna ma ei saa. Ma olen kooli WCs ning ma ei saa siin liiga kaua olla. Tulin tunnist ära ning peagi läheb kell vahetundi. Pean enne seda kaduma, et keegi ei näeks. Olles otsuses kindel hammustan alahuulde ning tõmban aeglaselt, kuid mitte väga sügavalt, üle poole peopesa väga käsivarre alguse lähedalt. Sekund pärast lõikamist tunnen teravat valu ning näen kuidas tera alt erkpunast verd immitseb. Vaatan seda rahuldusega, tundes soolaka vere lõhna. Kui olen lõikamise lõpetanud voolab veri käepealt lumivalgesse kraanikaussi. Punane ja valge. Need värvid tunduvad nii reaalsed. Ei mingeid must-valgeid varjundeid.
Käes torkiv valu paneb mind jälle ennast elusana tundma. Nüüd on kõik kindlalt paigal ja eksisteerib ainult üks maailm, kus ma hetkel viibin. Värvid tunduvad jälle ehtsad, kuid teadmine tabab mind valusalt otse südamesse. See oleks nagu vari minu kannul, alati seljataga ja seal kus mina. Ma tegin seda jälle, olenemata, et ma lubasin lõpetada. Mis see on? Sõltuvus? Vajadus ilma milleta ei saa elada? Tunnen ennast süüdi ja halvasti. Alles nüüd kui see on tehtud, siis kahetsen. Soovin aega tagasi keerata. Isegi teades, et valiksin sama tee.
"Miks?" Küsin meeleheitliku sosinaga iseendalt. "Miks?" Kordan sama küsimust tungivamalt. "Miks?" Viha, pisarad ning kerged nüüksed väljuvad mu heleroosadelt huultelt. "Miks mina..." Küsin lootusetult.  Ma ei suuda olla vihane. Ei suuda. Üha enam tungivad pisarad mulle silmadadesse ning viimast korda proovin ma kõike jõuga tagasi hoida, kuid teades, et sellel pole mingit mõtet annan alla enne kui olen õieti proovinudki.
Äkitselt kaob kogu jõud minust ning ma ei suuda enam seista. Püüan leida seinalt tuge kuid vajun maha, käsi endiselt veritsemas. Kuulen enda nuuksumist ega hooli enam vaid lihtsalt nutan.  Mu haavatud käsi valutab, aga süda valutab rohkem. Võibolla on see tasu, et ma reaalses maailmas viibida saan. Tasu, et maailmas eksisteerivad värvi taas tagasi sain. Nagu ikka, et midagi saada pead midagi andma. Aga ma ei tahtnud päris seda.
Tunnen ennast nõrga ja kasutuna. Ma ei suutnud midagi teha. Ei suutnud hoiduda endale liiga tegemast. Mu juuksed kleepuvad endiselt märjale näonahale. Kuna ma olen jõuetu ja emotsionaalselt madalale langenud ei suuda ma muud teha kui läbi juuksesalkude lage põrnitseda. Nagu sellel oleks võime panna mind uskuma, et kusagil kõrgemal on midagi, mis suudab selle peatada.
Ma ei pane tähele millal nutmise lõpetan, kuid ühel hetkel see lihtsalt asendub tuimusega. Enam ei saa ma aru, kus maailmas ma viibin, kas reaalses või tühjuses. Ühel hetkel ei taha ma enam midagi muud kui lihtsalt olla. Nii ma siis istungi WC kivisel põrandal kuni aeg märkamatult, nagu liblika tiiva löögid, mööduvad. Ma ei pane seda isegi tähele. Tunnen nagu kõik oleks toimunud viie minuti jooksul, kuid samas tundus see ka lõputu igavikuna. Võibolla on lõputus tunne, kus pole vaja sõnu ega midagi, peale tühjuse.
Olenamata, et viibin osalisel lõputuse piiril vajub mu pilk vereloigule, mida on nii rahustav vaadata. Ühel hetkel ma lihtsalt võpatan, sest hirm, et see pole enam mina võtab võimust. Kardan ennast täielikult kaotada, kuid see kerge ehmtus tõi mind maapeale tagasi. Kõik tunded pole täielikult kadunud. Ma ei suuda endiselt olla õnnelik ega peletada halbu mõtteid eemale ja  ma ei suuda ka endale andestada. Pean suutma enda lõikumise lõpetada.
Taipan, et pean tagasi minema enne kui kell vahetundi lööb. Tõusen kergelt maast üles ning mu käes torkiv valu meenutab mulle verd. See haav polnud nii sügav, aga verd jooksis palju. Kohas kus ma istusin ning haavatut käsi lebas on väike vereloik. Seda märgates haaran kiiresti paberit ning tõmban selle maast ära. Pühin ka teised kohad kuhu verd sattus puhtaks ning pesen kraanikausi ära. Enda ergutamisek pritsin jäist vett näkku, et vabaneda pisaratest ja higist.  Ma ei jää enam sekundikski viivitama ning enne toalettist lahkumist kontrollin enda lõike haava. Verejooks on peaaegu peatunud. Tõmban musta pusa varruka haava peale ning kiirustan WCst välja.
Uksepeal põrkan peaaegu kokku Bironiga, kes kuulub Mak'i kampa. Mak Moon on jõhker, halastamatu ja käiumis probleemidega, kuid ometi saab ta siin koolis hakkama. Biron on pisut tema sarnane, kuid täiesti erinev. Kui Mak'ile meeldib peksta siis Biron vaatab peaaegu alati kõrvalt. Jääme paariks üksikuks sekundiks teineteist põrnitsema. Tema vaatab mind ilmel nagu tahtes teada, mille kuradi pärast ma ikka veel siin olen. Kuigi mul pole aimu, mida ta mu näost välja võib lugeda siis püüan varjata kõiki tundeid. Olen kindel et ta võib mind näha nagu kuriteolt tabatud varast. 
Paar sekundit on isegi pikk aeg ning püüan põgeneda nii kiiresti kui võimalik. Möödudes temast olen kindel, et olen pääsenud, kuid ta muudab selle olukorra veelgi veidramaks haarates kinni minu küünarvarrest. Peatun äkitselt jahmunult, kuid ei näita seda välja. Jään liikumatult enda ette vaatama, ning kui ta midagi ei ütle vaatan küsiva pilguga üle enda õla tagasi. Biron teeb sama. Ta jälgib mu nägu vaikuses ning enne kui see põrnitsemine imelikuks muutub otsustab ta enda suu avada.
"Kas sa nutsid?" See küsimus ei ole mõeldud mulle, vaid lihtsalt endamisi valjul häälel iseendaga arutlemiseks. Ta teeb seda, et mind kiusata, et ma teaksin iga tema fucking nurjatut mõtet. Hetkeks õnnestub tal mind segadusse ajada, sest ma ei saa aru tema tunnetest. Bironi öeldud sõnades pole kuulda ühtegi märki ülbusest, mis tavaliselt varjutab iga tema sõna. Jään pisut kohkunult talle otsa vaatama  ning nüüd ta naeratab kurjakuulutavalt ühe suupoolega. Järgmisel hetkel langeb ta pilk lõigtud käele.  Üheks hetkeks jääks nagu kogu maailm pausile ja järgnev käib liiga kiiresti, et seletada.
Biron nagu oleks kaodanud enda tuju, kuigi seegi raktsioon pole hea. See kõik võib mulle lihtsalt tunduda, aga miski temas muutus. Äkitselt pole näha tema näol midagi, mis seal tavalisrlt on kui ta mind enda kambaga kiusab. Ta hoiab mu kätt veelgi tugevamas haardes ja tirib mind endaga WCsse kaasa. Tagasi sees olles surub Biron mind vastu esimest seina, kohe ukse kõrval ning vaatab mulle tungivalt otsa. Mu peas on liiga palju küsimusi. Ta ei saanud ju mu haava näha, aga miks ta siis nii käitub?
Bironi pilgus leegitseb raev ereda leegiga, midagi selle taolist pole ma kunagi temas näinud. Tema pilk põletab mind. Põletab leegiga, mis sooviks mind väikesteks tükkideks rebida. Tunnen temast tulvavat viha ja soovi mind tappa.  "Sa lõigud?" Küsib ta ähvardavalt endiselt vihast pulbitsemas. Kuigi see küsimus on lihtsalt nagu kontrolliks, enne kui ta midagi hullemat teha mõtleb.
Tema reaktsioon on väga jahmatav, seega jään talle lihtsalt otsa vaatama, aga kuna ma ei suuda tema tungivat pilku endal taluda siis pööran pilgu kõrvale kuna alla vaadates jätaksin liiga alandliku mulje. Kõrvale vaadates jääb hoopis vastupidine mulje nagu mul oleks temast suva, nagu see mida ta räägib on puhas jama. Olenemata teistest tunnetest on mul veel nii palju enesekindlust alles. Biron ei lase sellel juhtuda. Kui olen pilgu kõrvale pööranud siis kasvab tema viha üha enam . Ta haarab ühe käega tugevamini kinni minu õlast ning teisega virutab hea obaduse vast nägu. "Vasta mulle," karjub ta raevunult ning.surub mind vastu seina," kas sa.lõigud?"
"Kas sa lõigud ennast?" küsib ta tungivamalt ning ma olen kindel, et see on viimane kord enne kui ta plahvatab. Olen jahmunud ega suuda vastata. Kus ta seda teada sai? Kui ma endiselt ei vasta siis ta teeb järeldused ise. Lõpuks laseb ta minust lahti ning astub sammu võrra taha poole justkui oleks minu ümber vähe õhku, mida hingata.  "Sa lõigud ennast," naeratab ta otsusekindlalt enda järeldust teatavaks tehes. Tema ilme on nagu vaikus enne tormi või ei tea ta enam, mida selle teadmisega peale hakata.
"Miks?" Küsib ta pooleldi sosinal, toonil mis paneb mind tundma nagu meiega oleks kolmas inimene. Kolmas inimene kellest mul pole aimugi. Sellele järgneb vaikus, sest ta kogub end. Kogub üha rohkem viha, et kui ta selle  kõik välja lasta saab hävitaks see kõik, mis selle teele ette jääb. "Miks?" Röögatab ta maruvihaselt ning nüüd oli see mõeldud tõesti mulle. Ta suunab enda pilguga, mille ta mõneks hetkeks kõrvale pööras, tagasi minule.
Kaotan ennast pooleldi kusagile mujale. Kusagile sügavale enda sisse, soovides jääda reaalsesse maailma, kuid samas ka kaduda. Võiksin muutuda nähtamatuks. Võiksin nii põgeneda peaaegu kõige eest.
Pahvak õhku väljub mu kopsudest kui miski mind äkitselt tohutu jõuga kõhtu tabab. Tean koheselt, et see oli tema rusikas, mis mu tagasi maa peale tõi. Hoobile järgneb tugev valu mille tõttu tõmbun natuke küüru. Lõpuks on Bironi viha kasvanud selle haripunkti. Ta põleb vihast ega suuda ennast talitseda. "  Kas see on hea," röögatab ta maruvihaselt ja kindlasti ei mõelnud ta seda rusika hoopi, kuid ta ei plaanigi järele anda," Valu? Tahad valu? See paneb sind end elusana tundma?"
Ma pole Bironit kunagi nii marusena näinud. Ta tõstab enda rusika ning  ma ei tee midagi, et seda peatada. See tabab valusa hoobina mu nägu ning ma taarun õige pisut paremale, lähemale kraanikausile. Tavaliselt jääb ta alati kõrvale kui kedagi pekstakse, aga täna teeb ta seda vabatahtlikult, enda vabast tahtest. "Mida sa tahad," küsib ta vaikselt nagu enne tormi ning äkitselt ägestub ja röögatab",  mida kuradit sa tahad? Tahad surra? Mine sure siis! Tõmba endal siin ja praegu kõri läbi." Biron hingeldab kergelt nagu jääks tal õhku puudu ning ta jätkab, kuid rahulikumalt. Iga tema sõna on terav nagu zilett ning tema pilk on tume. "Võta enda nuga ja tee seda nüüd," ta naeratab saatanlikult ühe suupoolega ning püüab iga hinna eest mulle otse silma vaadata. 
Olenemata sellest, et ma teda ära ei tunne ei ole ma hirmunud. Olen tüdinud ning pööran pilgu kõrvale, samal ajal olles valmis igaks tema uueks viha purskeks, kuid seda ei tule. Minu üllatuseks rahuneb ta hoopis maha ning kui ma pilgu uuesti temale pööran on need värvid kadunud, kogu see, viha mida ta välja näitas. Lisaks sellele ka valu, kahetsus ja soov mind tappa. Energia, mis temas enne pulbitses on nüüd muutunud halliks ei-milleksgi. Ta nagu teaks, saaks aru, et see mida ta just tegi oli mõttetu  ja purustav ainult tema enda jaoks. Ta näitas mulle tundeid, mida ta polnud võibolla kellegile teisele näidanud.
Ta põrnitseb mind tühja pilguga ning nüüd hakkab hirm minu naha väikeste augukeste kaudu sisse pugema. Kas ma tõest ei suuda enam inimesi värvides näha? Kas ka nemad on tegelikult must-valged? Mis siis kui see on alles teine järk minu mõtetest, millel on võime kõike tähtsusetuks muuta? Nähes Bironit nii kadununa, nii ükskõikse ja tundetuna paneb mind tundma tõelist hirmu. Suudan vaid põrnitseda tema silmadesse, lootes sealt leida midagigi. Seal peab midagi olema. "Karju, löö mind, tee midagi," suudan paaniliselt mõelda kui pisarad mu silmadesse ilmuvad. Ma ei lase neil vabalt voolata, vaid püüan meeleheitlikult varjata. Kas kogu maailma inimesed muutuvad minu jaoks zombideks?
Millegi pärast vaatab Biron alla justkui kõheldes. Enne kui sõnad tema suust väljuvad, võbelevad tema huuled vaikuses. "Tapa ennast, aga ära mängi," annab ta soovituse ning laseb minust lahti. Kui ta ennast taas liigutada söandab vaatab ta mulle otsa,  otse silmade sisse. Tema pilk on tungiv nagu sooviks ta midagi öelda, kuid ei julge vaikust lõhkuda.  Selle pilguga istutab ta midagi sügavale minu südamesse. Mul pole õrna aimugi, mis see on, aga ma tean, et kunagi saan ma teada. Kunagi, kui see on kasvanud liiga raskeks, et seda kanda, sest juba praegu tunnen ma selle olematu seemne udukerget raskust.
Ta pöörab enda pilgu ning lahkub, ilmselt unustades, miks ta tegelikult tuli. Jään mõneks hetkeks täieliku vaikusesse, täiesti üksi. Ma ei suuda liigutada, aga kogu pinge röövib jõu ning ma vajun taas põrandale. Üha enam pisaravedeliku koguneb minu silmadesse, kuid nüüd ei ole mul võimalust neid tagasi hoida. Esimesed pisarad voolavad aeglaselt mööda mu põski alla. Mööda nende märga rada voolavad teised kiiremini. Püüan mitte nutma hakata mõeldes, et ma pole selline. Ma ei tohi nutta. Löön rusikaga vastu põrandat ning tunnen kerget valu, kuid see on nii hetkeline ja sellest on vähe. Löön enda pea vastu seina ning ka sellest on vähe. Tean, et vajan veel ühte inetut haava enda käe peale. Järgmisel hetkel meenub mulle lubadus, mille endale andsin.
Võtan ennast kokku ja tõusen äkitselt maast üles. Kuigi ma ei tea, kust selle jõu sain siis tean, et pean lahkuma. Iga hetk võib kell vahetundi minna ja ma ei taha, et keegi mind siit eest leiaks. Pühin pisarad silmist ning lahkun WCst, lootes, et seekord kellelegi otsa ei jookse. Ma ei pesnud enda nägu puhtaks, sest ei tahtnud aega raisata ja pealegi olen otsustanud, et ei lähe järgmistesse tundidesse.
Kooli pikas koridoris kõndides, kuigi see on pigem jooksmine, meenub, et mu kott jäi klassi. Pean selle tagasi saama, aga ma ei saa praegu sellele järele minna. Aeglustan hoogu samal ajal püüdes mõelda, mida edasi teha. Mu jalad viivad mind klassi poole, aga tean, et ei saa sinna minna.  Märkamatult ilmub minu juurde kooli psüholoog.
Mida? Kas Biron ütles midagi? See on võimatu, tal polnud isegi sellist aega mitte.
Esialgu tahab psüholoog minust mööda minna, aga kui ta mind tähelepanelikumalt silmab jalutab ta otse minu juurde. Ma olin eksinud mõttega, et ta juba alguses minuga rääkida tahtis. See on juhus, aga minu käitumise tõttu tekkivad tal kahtlused ning ta ei suuda minust lihtsalt niisama mööda minna.
"Kas kõik on korras?" Uurib psüholoog oma malbel häälel. Ta on keskmist kasvu, noor, pruunide laineliste juuste ning punaseks värvitud huultega. Seljas on tal valge kunst siidiga pluus ning must liibuv seelik. Silmitsen teda mõne hetke vaikuses mõeldes, et kas ta ise seda ei näe. Kui ma vastan, unustan hoopiski ära tema küsimuse. "Ma pean minema," ütlen vaikselt ning tahan põgeneda, kuid ta takistab mind. "Tuleksid sa korra minu kabineti?" Küsib ta endiselt malbelt, kuid tema häälest on aru saada, et ta ei anna enne alla kui tal õnnestub mind endaga kaasa viia. "Ma pean minema," teen veel kord proovi minna. Kohe kui olen rääkimise lõpetanud ütleb ta ilma ühegi väikese pausita minu sõnade järele," See võtab vaid hetke".