Half in the shadows

3. Ennast kaotades

Mul veab, sest kui ma psüholoogi kabinetist väljun on uus tund juba ammu alanud. Saan lihtsalt minema jalutada ilma, et keegi seda märkakski. Lahkun koolist, pea mõtetest tulvil. Ma püüan, tõesti püüan mõelda ainult ühest asjast korraga ja esimeseks, selles niigi pikas järjekorras, on koju minek. Ma tean, et isa on veel tööl ning seega võin rahumeelselt koju minna, kuid miski hoiab mind tagasi. Hoopis meelsamini longiksin ringi tänavatel ja mõtleksin omi mõteid, eemal kõigest, mis pinget põhjustavad.

Ma pole veel otsustanud, mida edasi teen, kuid otsustan minna lihtsalt sinna kuhu jalad viivad. Kui ma olen koolist piisavalt kaugele jõudnud siis tõmban tumeda pusa kapuutsi pähe ning pööran pilgu maha. Kõnnin mööda tutavaid teid, vaevu märgates kuhu lähen. Minu mõtted uitavad ringi ühelt asjalt teisele ning sellest pole mingit kasu, sest nii moodi erinevatele asjadele mõeldes lähen ma hoopis rohkem segadusse. Ühel hetkel mõtlen psüholoogi sõnadele. Teisel jälle Bironi pilgule ning nii edasi.

Psüholoogile mõeldes valdab mind jälle pahameel, sest kuidas võib ta mulle diagnoosi panna, kui ta ei tea midagi. Minu küsimuste vastuste põhjal? Mis vastused need olid. Tahaksin karjuda ja öelda kogu maailmale, et nad ei määraks, mis inimestel viga on lihtsalt enda tobedate arvamuste põhjal. Ja pealegi kui ma ei soovinud temaga rääkida siis oli selleks ilmselt põhjus. Psüholoogid on selleks, et aidata? Lubage mul naerda, sest mõned neist on pigem selleks, et sind endast välja ajada.

Ma ei taha elada. Ma ei jõua. Kuidas peaksin ma nüüd edasi minema pärast seda, mis juhtus?  Pole vaja ilmselt palju aega, et see kuulijutt kulu tulena üle terve kooli laiali läheks. Kogu kool saab sellest teada ning siis pole võimalik enam midagi rohkem põrguks muuta kui see juba on. Minu klassijuhataja teab sellest, tema räägib teistele õpetajatele ja keegi õpilane kuuleb seda juhuslikult pealt ning räägib omakorda edasi. Kas see pole siis mitte imelihtne?

Tunnen reaalselt nagu mu soontes vooleks vere asemel metall, maa avaldab tohutut survet ning ma ei suuda selle all püsti seista. Soovin, et võiksinpikali visata, et ennast natukene rohkem maaga ühtsena tunde. Ohkan kegelt ning tajun kuidas hingamine justkui takerduks. Isegi hingata on raske. Mul on tunne, et ma ei pea kaua selle tundega vastu, sest seda on raske kanda. Ma tean, mis selle vastu aitab, aga ma kardan tagajärgi.

Avastan ennast enda kortermaja lähedalt ning see ei pane mind imestama. Alati pärast kooli lähen koju. Nii ka see kord vedasid mu jalad mind siia. Ma elan kümnekorruselises kortermajas, mis oma ehituselt meenutab ridaelamut. See on jaapani stiilis, mis tähendab, et igal korrusel on pikad rõdud, mille kaud enda korteri ukseni jõuad. Elan kuuendal korrusel kõige vasakpoolsemas ääres. Trepidest üles minemine ei valmista mingeid piinu ning üles jõudes vaevu hingeldan. Mul on oma võti, mis tähendab, et saan igal ajal vabalt sisse ja välja.
Esimese asjana koju jõudes viskan kooliasjad enda toa nurka ning lähen pesema. Tunnen, et olen reaalses maailmas, kuid kõik segased tunded panevad mind soovima, et võiksin olla kusagil mujal. Lasen külmal veel endale pähe voolata ning mõtlen pisut ajale tagasi. Jõudsin märkamatult vannituppa ega mõelnud selle aja sees eriti midagi, kuid nüüd tunduvad mõtted rohkem ühte kohta koonduvat. Külm vesi lööb mu mõistuse natukene selgemaks ning ma olen võimeline endamisi mõtteis arutlema, mis minuga õigupoolest toimub.

Vahete vahel kaon ma nagu kusagile mujale. Ma ei nimeta seda reaalseks maailmaks, aga ometi ei ole see ka maailm, kus ma viibida sooviksin. Kui päris ausalt öelda siis pole see mingit laadi maailm. Seda võib võrrelda tundega, et ma ei pane tähele, mis minu ümber toimub. Mul on raske reageerida helidele ning muudele välismõju teguritele. Nagu daydreaming, aga ma pole totaalselt oma mõtteisse süüvinud. Mu mõistus on selge ja ma suudan selgelt mõelda, kuid väline maailm on minu jaoks nagu miski, mis on uduse klaasi taga. See tunne hirmutab mind ning valu on ainuke asi, mis suudab selle häguse klaasi killustada nagu pilet tagasi reaalsusesse.