Mr. Right & Mrs. Always Right 2

II

Olin juba haiglast tagasi koju jõudnud ning siiani mõtlesin sellele ebameeldivale insidendile. Olin tegelikult emaga elu toas ja istusime diivanil.

"Kallis laps, ma näen ju, et sul on midagi südamel. Sa võid mulle kõigest rääkida." lausus nüüd ema tõsisel toonil.

Suunasin enda pilgu emale ja mõtlesin, et kas talle rääkida? Võibolla isegi tema teab kellega tegu on? Sest minul on olnud mälukaotus ja loogiline, et ma ei mäleta.

"Täna, kui ma haiglas käisin eks? Siis tuli minuga rääkima mingi kutt kurjal toonil, et mina olevat ta üksi jätnud ja et miks ma talle nii tegin." laususin emale otsa vaadates.

Sellepeale oli ema tükk aega vait. Ta ei lausunud sõnagi. Mingi 5 minutline vaikus oli kindlasti. Huvitav, kas mu ema tõesti teadis kellega on tegu? Kuna mu ema oli šokeeritud näoga.

"Lys, see poiss kellest sa rääkisid ma arvan, et see oli.. " vaikis nüüd ema neelatades.

"Mis? Mis ta oli?" laususin segaduses olles.

"Ta oli su poisssõber." lausus ema nüüd kõik välja.

Mida? Ta oli mu poisssõber? Aga kuidas? Sellise ennasttäis vennaga ma ei suudaks ennast never  ette kujutada. Ja kuidas mul sai temaga midagi olla? See peab mingi eksitus olema. Sest see lihtsalt ei ole võimalik.

"See ei ole võimalik, ema. Selle ülbikuga. Mis ta nimi siis ka on, kui sa tead?" küsisin nüüd puhtast huvist.

"Mingi C-a-m.. Cameron, vist." lausus ema.

Well mingit Cameroni ma küll ei mäleta. Ma ei saa enam üldse aru.

Ja üldse, kui ta isegi oli keegi mulle minevikus siis ta ju peaks enda eluga ammu edasi minema. Ilmselgelt ta oli juba ammu minu peast pühkinud. Pealegi tal oli uus tüdruk. Suundusin lihtsalt enda tuppa, kuna mul oli vaja puhata sellest kõigest. Tänane päev oli toonud palju veidraid kokkusattumusi.

* Järgmine päev, tõusin üles mingi kolistuse peale*

Mul oli nii hea sügav uni ja nüüd keegi toimetab seal all midagi. Ennem alla minekut suunasin pilgu enda seinakellale. Wow. Seal näitas kell 2 päeval. Aga ma olen ju terve enda elu maha maganud.
Suundusin trepist alla, üsnagi segaduses olles. Jõudsin lõpuks kööki ja seal oli mu oma enda ema mingi mehega ja nad oleksid seal samas põhimõtteliselt vahekorda sattunud.

"Ema!" hüüatasin surmtõsiselt.
Ema suunas pilgu minu poole ja oli samuti kohkunud.

"Kallikene, ma ausalt seletan sulle kohe." lausus ema mulle ja siis podises ta midagi sellele tundmatule mehele ja suundus minu poole.

Kuid, mul polnud enam mitte mingit tahtmist enda ema kuulata. Ta oli minu jaoks kõik nii maha mänginud. Ja alles, ta sai jobust lahti. Tahtsin enda toa ust lukku panna aga ema jõudis jala vahele panna.

"Kuula mind korraks, Lys!" lausus nüüd ema kurjemalt.

"Miks ma peaksin sind kuulama? Ja mis õigus on sul minu peale häält tõsta? Vaata, mida sa teinud oled. Sa tekitad mulle aind häbi. Kas sa tõesti siis ei näe, et see vanamees on seal all täpselt samasugune nagu see eelmine?"

"Lys, ta ei ole selline nagu oli Tõnis. Kõik mehed ei ole sellised. Sinu oma võis olla jah üks paras tropp, aga Andres, ei ole tõesti selline."

"Oota mida?! Sa tuled mulle rääkima minu kuttidest, kes on mul olnud? Sa tuled mulle rääkima inimesest, keda ma isegi ei mäleta enam. Ema, mul ei ole sellest poisist ehk Cameronist mitte mingitki mälestust. Jah, teile on need faktid olemas, et ta oli minuga. AGA MINA EI MÄLETA? Pead sa teda kogu aeg mulle meelde tuletama? MA EI SAA KUNAGI TERVEKS SAAD ARU? Ja ma kolin välja." karjusin enda emale otse näkku ja panin ukse pauguga kinni.

"Lys, tee uks lahti!" lausus nüüd ema karjudes.

"A vot, ei tee! Mine ja amele enda Andresega edasi nüüd.

——-

See on also lühike osa, kuna tõesti tahan, et teil midagi lugeda oleks. Ja, kuna mul tekkis vabaaeg siis miks mitte. Ja, see on parem kui mitte midagi. 😄

Suure armastusega,
LauraWizzle XXXX