Mr. Right & Mrs. Always Right 2

IV

"Esiteks, mul pole õrna aimugi, millest sa räägid ja teiseks miks sa kogu aeg üritad mind üles leida?"

Cameron oli hetkega pahviks löödud.

"Lys -" hakkas ta lausuma, kuid segasin ta jutule vahele.

"Sina, ei kutsu mind nii. Sinu jaoks olen ma Lysbeth, mitte Lys." ütlesin ma.

Cameron oli kohkunud ning samas ka solvunud. Mille peale tal solvunud olla oli? Tema tülitas mind ju? C'mon isegi teil oleks üle visanud. Ta uuris mind enda pilguga, kuidagi mõtlikult ja kaua.
Kas ta mingi analüüsis mitte perfektset inimest? Mitte, et me kõik poleks mitte perfektsed.

"Miks sa vahid mind nii?" küsisin juba ärritunult.

"Sest, sa oled minu tüdruk või õigemini olid minu, aga siis sa ootamatult läksid ära ja sa isegi ei suvatsenud öelda mulle, miks?" lausus Cameron.

"Kas, me peame sellest rääkima? Kui, sa tõesti üritad mu mälu taastada siis sellest on väga vähe abi praegu. Arstid ütlesid, et mul on nii väike protsent lootust, et ma üldse mäletaksin minevikust midagigi." ütlesin ma, pisaraid tagasi hoides.

Reaalselt. Miks kõik arvavad, et ma ei taha mäletada minevikus olnud asju? Loomulikult tahan! Mälestused teevadki, meist selle kes me tegelikult oleme, aga minul pole enam isegi usku midagi mäletada. Arstid pole lootustki andnud.

"Anna andeks, Lysbeth! Ma lihtsalt tahan sind mäletama panna ja mul on kahju -" hakkas Cameron lausuma, kuid ma segasin uuesti vahele.

"Kas sa tulidki mind ainult siia haletsema ja üritama mu mälu taastada? Well, ma ei imesta miks ma siis su juurest "väidetavalt" minema läksin, kui sa juba praegu nii käitud. Ära haletse mind! Ja, pealegi Sul on uus tüdruk kellega sa saad edasi minna. Aga, selle asemel, et teda õnnelikuks teha käid sa siin mind terroriseerimas, mingis mõttes."

"Lysbeth, ma ei käiks ju siin niisama ma ju -" hakkas Cameron enda lauset lõpetama, kuid siis avas välisukse mu ema ja oli šhokeeritud, Cameroni nägemisest.

Oli piinlik vaikus, ka Cameron keeras selja lõpuks sinna poole, kuhu mina vaatasin ehk siis ema poole. See oli pingeline hetk.

"Mis sul viga on? Miks sa mu tütart tülitad? Sina, oledki see, kes ta elu on ära rikkunud. Kuidas, sa julged enda nägu siin veel näidata?" ütles ema vihaselt ja suundus otsejoones minu juurde, et mind minema viia?

Ema võttis, mu randmest kinni ja viis mind minu tuppa. Ma isegi ei tea miks ma vastu ei hakanud, ilmselgelt ma siis ei soovinud seda inimest enam ise näha ega temaga jamada. Ta oli niikuinii mu närvid, enda külastamisega närvi ajanud. Mul oligi temast siiber ees vaikselt.

Kuulsin, kuidas ema kontsaklõbinal trepist alla läks. Huvitav? Mis nüüd saab? Annab ta sellele poisile korraliku keretäie või hoopis üritab aru pähe panna?

"Miks, sa mu tütart ei või rahule jätta?" küsis mu ema, Cameronilt. Isver, kui hea oli seda kuulda see kajas kohutavalt hästi.

Peale mu ema küsimust, oli korralik vaikus.

"Ma endiselt ju arm -" hakkas Cameron ütlema, kuid ema segas vahele.

"Ole vait! Siin majas sa sellist lauset ei kasuta ja nii, et seda minu tütar kuidagi kuulma peab. Sa ei tee mu tütrele liiga enam. Hoia eemale!" ütles mu ema.

"Aga -"

Ja siis käis ukse pauk, mis ilmselgelt panti selle Cameroni nina ees kinni. God. Kas mu omaenda ema kaitses mind praegu? Deem. Mu ema tõesti siis hoolib minust. Naeratasin edamisi!

Aga, ikkagi mind painab see, et mis ta kogu aeg öelda tahtis, aga ta ei saanud seda öelda, kuna esimest korda segasin mina vahele ja teist korda segas minu ema vahele. Ma olen ikka täitsa enda ema tütar, tuleb välja.

Tulin enda mõtetest välja, kuna ema koputas uksele.

"Jaaa, sisse!"

"Kallikene, kas kõik on korras? Kas ta jõudis, Sulle kuidagi liiga teha?" küsis ema murelikult ja võttis mu juba omaenda embusesse.

"Ema, minuga on kõik parimas korras ja ei ta ei teinud mulle midagi." laususin.

Ema naeratas, vaid sellepeale ja tugevdas enda kalli haaret. Tore, on olla armastatud.

——-

Heyoooo! Siin depressiivne, Laura tegelikult. 9.klass on siiamaani olnud kohutav, kuid otsustasin, et ei saa teid kuivale jätta & midagi ma pean kirjutama, kuna muidu ma kammin ennast selle kooli asjaga täiesti ära & ei saagi sellega tegeleda, mis mulle meeldib.
Ei tohi enda lemmikasju unustada. Loomulikult tegin osa nendele, kes seda väga ootasid & ma loodan, et see meeldib teile. Ja also I know kui see pole mingi random special #huvitav osa. Aga, vähemalt te saate lugeda midagi!
Also, mul on see nädal 8.kontrolltööd & 3.tunnikontrolli, seega wish me luck! 👌🏻

SUURE ARMASTUSEGA,

-LauraWizzle xxx