Mängisin lusikaga ja uputasin pehmeks läinud krõbinaid piima sisse. Mõtetes oli mul ei keegi muu kui Izelle. Peale seda, mis ma talle ütlesin, pole me viis päeva rääkinud. Ma olen teda kaks korda maja ees näinud. Ta käitus nii, nagu ta poleks mind märganud ning kõndis kiirtel sammudel minema. Ühe korra nägin teda trepikojas ka, aga siis jooksis ta mööda treppe kähku alla. Ta on mu peale päris solvunud ilmselt. Loomulikult ma tahaksin ja peaksin temaga rääkima ning vabandust paluma, aga ma ei teagi, miks ma pole seda veel teinud.
"Miks sa ei söö?" küsis ema nõusid kuivatades.
"Ei tea, pole eriti isu," vastasin talle ning oleksin äärepealt kausi sülle pillanud. Ma püüdsin selle kinni, kuid veerand piimast sattus mulle ikka riietele.
"Oh sind põrsast küll. Näe, kuivata praegu sellega, see läheb nii kui nii pessu," ulatas ta mulle rätiku, millega ma särki ja pükse nühkima hakkasin.
"Kuule, sa pole juba mitu päeva naabritüdrukuga koos olnud, muidu olite küll päevad läbi koos. Teie vahelt on must kass läbi jooksnud või?" uuris ema.
"Oleme tülis jamh," ei meeldinud mulle tegelt, et ta selle kohta päris. Teadsin, et ta hakkab edasi küsima, kui ma siit kohe ära ei lähe, seega võtsingi suuna enda toa poole.
Panin teised riided selga ning läksin õue. Praegu oli just see aeg, mil Izelle peaks kasside juurde minema. Ootasin pingil umbes kolmveerand tundi, nautides ilma ja vaadates niisama ringi, kuid ma ei näinudki teda. Ilmselt läks ta juba varem. Äkki lähen ise ka sinna? Seal saaks temaga rahulikult rääkida.
Hakkasin püsti tõusma, kuid siis nägin eemal seda tüdrukut, kes ütles üks kord, et ta ei soovita mul Izellega suhelda. Tal jäi jutt pooleli ja ta ütles, et räägiksime teine kord, kuid ma olen temaga kohtumist eiranud, sest nii kui nii see ei muudaks midagi, kui ta räägiks Izzyst mingit sitta. Kuigi samas mind huvitab, mida temast räägitakse ja miks temaga suhelda ei taheta.
"Tsau, mis teed siin? Ootad Izellet?" alustas ta juttu, istudes minu kõrvale.
"Ei, niisama istun," vastasin talle ning silmitsesin tema erkpunaseks värvitud huuli ja kunstripsmeid. Mõtlesin, et küsin temalt, mida ta Izelle kohta rääkima pidi. "Mäletad, sul jäi eelmine kord jutt pooleli? Mida sa temast rääkima hakkasid?"
"Noo, räägitakse, et ta on varas ja üleüldse ta on imelik ja kahepalgeline, kasutab inimesi ära."
"Ta pole selline," vaidlesin vastu. Kohe kindlasti ei ole ta varas ning inimesi ta ka ei kasuta ära. Imelikud oleme me kõik vahepeal ning kahepalgeline ta ka pole. Ma ei ole temaga eriti kaua suhelnud, aga ma tean teda juba piisavalt hästi. Ta on kõige heasüdamlikum ja armsam inimene, keda ma tean.
"Eks ise tead, kas usud või mitte, mina olen sind hoiatanud. Aga kuule, ma peaksin nüüd minema, sõbrad ootavad. Kui tahad, võid kaasa tulla. Saaksid uusi tutvusi."
Kuna mul nii või naa polnud midagi targemat teha, siis ma nõustusingi.
Loodetavasti ma ei kahetse seda pärast.
-----------------------------------
Kas sellist raamatut on üldse piisavalt huvitav lugeda?
أنت تقرأ
Maali mulle armastus
عاطفية❝Sa palusid mul maalida armastust. Kuid kui ma sain lõpuks aru, mis on minu jaoks armastus, oli juba liiga hilja...❞
