Pulmapäev/ LÕPETATUD

Uus algus

Keegi istus mu kõrvale ja see oli Alex. "Räägi mulle mida ma tegin?" ütles ta ja vaatas mulle otse silma. "Sa ei teinud midagi valesti. Lihtsalt. See on keeruline" vastasin ja võtsin ta käest kinni. Ta pigistas õrnalt mu kätt andmaks märku rääkida. "Ma jätsin Raiani maha. Ma sain aru, et ma olen armunud kellegisse teisse. Ja ma jätsin ta maha. Muidugi kõnes sain ma ka teada, et ta on endiselt Kadriga koos seega ma ei kahetse" ütlesin ja vaatasin ta reaktsiooni. Ta tundus kuidagi õnnetu. Aga ta ei öelnud midagi seega jätkasin oma juttu. "Mäletad sa seda päeva metsas?" küsisin talt ja ta noogutas, talle tekkis ka õrn naeratus suule. "Sellel päeval muutus minu jaoks kõik aga ma mõistsin seda alles nüüd. Ma armusin sinusse. Alex ma olen sinusse meeletult armunud" ütlesin ja Alexi silmad läksid särama. "Becca, ma armusin sinusse päeval kui ma sind esimest korda nägin. Ja sellest ajast peale pole ma suutnud mõelda kellegile muule" ütles Alex. Ma ei saaks olla õnnelikum. Ma kardan talle nüüd öelda et ma ootan last. Ma pigistan ta kätt ja avan oma suu. "Alex, ma olen rase" ütlesin ja keerasin pea alla. Ma ei näinud ta reaktsiooni aga vaikus tundus nagu igavik. "Kes lapse isa on?" küsis ta lõpuks. "Sina" vastasin ja julgesin talle lõpuks otsa vaadata. Ta tundus õnnelik. "Becca. See on imeline. Ma saan isaks" vastas Alex ja kallistas mind kõvasti. "Sa oled õnnelik?" küsisin. Ja ta noogutas. Ja siis ma suudlesin teda. See oli imeline. Ma olin seda igatsenud. Ta küsis mu enda tüdrukuks ja ma nõustusin. Me jalutasime pikalt ja leppisime kokku et me kolime koos kuskile. Ära siit.

Hommikul ärkasin ma õnnelikult. Ma pole seda ammu tundnud. Ma läksin alla ja sõin jogurtit. Hiljem veetsin mitu tundi maja otsides ja rääkisin ka Barbi ja Calliga. Nad olid õnnelikud.

-------------

Hei! See osa oli siis viimane. Loodan et teile meeldis.

Päikest!