Kylie Twill

1#Osa

Toetasin käe õrnalt vanale kõdunenud, kuid siiski imekombel veel tervele puidust uksele, millel jooksid horisontaalselt kaks rauast triipu. Tuba, millesse ma astusin, oli pooltäis. Klass oli üsnagi suur, kuid laudu oli umbes kahekümne-kanti. Peaaegu igas pingis istusid õpilased, uudishimulikud pilgud minule suunatud. Kuid julge, nagu ma olen, vaatasin üksisilmi õpetajat - muldvana daami, kes mulle sõbralikult naeratades enda puidust laua taga istus, kusjuures oli laud täidetud paari kõrge paberihunniku ja pliiatsivarnaga.

Vanadaami naeratus oli hambutu, kuid soe: "Tervist-tervist, sina oled vist.." muheles ta, ning viis ruttu oma pilgu paberivirnadele, ning otsis sealt välja ühe paksult tekstiga täidetud paberikese. ".. Kylie Twill?" jätkas ta oma lauset, jällegi minu suunas vaadates. Kuulsin klassis ärevaid sosinaid oma nime kohta. Aura ja energia selles klassiruumis muutus paugupealt.

Njah, et te sellest ja ka minust rohkem aru saaks, pean ilmselt rääkima oma minevikust. Minu isa, tuntud tuletaltsutaja, on oma verestaatuse poolest pooleldi gmentis.Gmentiseks kutsutakse isikuks, kes on pärit pahatahtelisest ja õelast perest, ning omab veel paari muudki kurja võimet, kui elemenditaltsutamine. Ning jah, minu isa vanavanemad olid gmentised. Nad töötavad heategijate vastu, üritavad rüüstada maailma, ning teha seda endasugustele vaid mugavamaks. Gmentiseid on vähe, kuid nad hoiavad kokku ja on nii tugevamad, õelamad, vihasemad, mõrvarlikumad. Niisiis, on ka minus veidi gmentise verd, see ongi minu suure ego ja populaarsuse põhjuseks. Lisaks olen tänu oma 'segaverelisusele' paljudes paikades ka üpris populaarne, kuid kahjuks halvas mõttes. Lisaks toob populaarsust veel juurde mu võime - olen temperatuuritaltsutaja. Ütleme siis nii, et üks inimene viiesajast on ilmataltsutaja. Ja lühidalt oma võimest - suudan keeristormiga pühkida maalt kivimaju, tekitada põue ja põletada kõik olemasoleva, tuua igavese talve ja jäätada kõik. Kuid ilmselgelt polnud ma sel hetkel nii võimas.

Õpilaste uudishimulikud pilgud klassis olid muutnud vaenulikuks, kuid siiski leidsin ma nende silmis sädet, mis näitas, et pakun neile siiski mingit moodi huvi. Laua taga istuv vanadaam äratas mind mu mõttemaailmast valju naeruturtsatusega, mis mind võpatama pani. "Oeh, kui ebaviisakas minust! Olen proua Etsennes, Elmantanse kooli ajaloo õpetaja." sädis ta, ning minu jaoks tundus ta kõvasti noorem, kui ta tegelikult oli.

"Oled meie kooli uus õpilane, jah?" naeratas proua Etsennes oma hambutut naeratust. Manasin suule sõbralikkuse märgiks samuti midagi naeratuse-taolist, ja nõjatusin õlaga vastu seina. Meie vestlus oli kujunenud liiga pikaks, vähemalt minu jaoks. Tahtsin lihtsalt teada, kus on minu koht, selle ülipika tunni üle elada, ning siis kusagile , vihaste pilkude eest minema, põgeneda. Õpetaja aga, ei saanud mu žestist ilmselgelt aru. Ta kudrutas klassile veidi minust, jättes välja kõik faktid mu gmentise-vere kohta, ning tuues esile vaid minu head omadused, millest muidugi puudust polnud.

Lõpuks sain ka oma istekoha teada. Olgu Jumal tänatud, et mul pinginaabrit polnud. Muidu oleksime end üksteise kõrval üpris ebamugavalt tundnud. Tema vähemalt. Potsatasin puidust toolile, mille jalad tundusid päris uued, ning rauast. Laud oli kahe paksu jalaga, tugev, ja jällegi puidust. Vinnasin oma raske nahast õlakoti endale sülle, ning üsnagi aeganõudvalt otsisin sealt üles paksu, tolmuse ja vana õpiku, millel kaanele oli peaaegu võimatu käekirjaga sisse surutud tekst: 'Elmantanse kooli ajaloo õpik I astmele'. Otsisin välja ka tillukese vanaaegse päeviku, ning pliiatsi, tundes endiselt pahatahtlike pilke enda seljal. Jah - seljal. Fakt oli see, et istusin esireas, mis rikkus muidugi mu päeva ära. Osa sellest vähemalt. Kuigi lõbus ja lapsik vanaproua Etsennes oskas mu tuju parandada.

"Nonii-nonii, palun, preili Twill, võtke lahti lehekülg kolmteist, ning lugege läbi lõigud Dulesc Andrew McMooren'i kohta. Meie kooli austatud asustaja." Seda viimast õhkas ta, käsi kokku lüües, ning naeratas veelgi säravamalt, haarates nüri ja ajahamba poolt näritud hariliku, ja hakates igivanadele paberitele midagi kritseldama. Klassi poole ei pöördunud ta üldse, ilmselt oli ta neile juba enne minu saabumist ülessande kätte jaganud, sest nüüdki asusid kõik midagi lugema. Lootus, et see päästab mind vihastest pilkudest, hakkas tõusma, kuid kadus kohe, kui tundsin kerget torget enda seljal. Võpatasin, ning vaatasin vihase pilguga taha. Mulle vahtis otsa aga üks sale tedretähniline nägu, rohelised silmad peas põlemas. Tüdruku tulipunased juuksed olid punutud ühele tema õlale paksuks punupatsiks, ning nii näis ta välja üpris kena. "Anna andeks," sosistas ta peaaegu et kuuldamatult, ning minu üllatuseks, ei kadunud ta sõbralik ja soe naeratus kusagile. Olin endiselt tusane, et sattusin esimesse pinki, ning nähvasin vaikselt: "Mis on?". Minu häält kuuldes tõstis punapea pinginaaber oma pea - see oli poiss, tõsiste tumepruunide silmade ja sama pruunide lühikeste juustega. Ta põrnitses mind hetke pahaselt, ning jätkas siis oma ülessandega.

"Ma olen Cerily, Cerily Actum." säras punapea edasi, mind uudishimulikult põrnitsedes. Ehkki ütles ta seda liiga valjult, ning proua Etsennes viskas pilgu meile, veidi tuhmilt naeratades: "Tüdrukud, jätame jutud vahetunniks, eks?". Ilmselt oli ta millegile keskendunud, ning meie segasime teda. Noogutasin proua Etsennesile, ning vaatasin kiirelt tagasi Cerily poole. See, et ta ennast tutvustas, oli kindlasti märgiks, et mul oli tekkimas uus sõber. Ning selle üle oli mul hea meel. Cerily jälgis mind, ning noogutas kergelt, andes märku, et räägiksime vahetunnis. Nõustusin sellega, ning pöördusin kiirelt tagasi oma õpiku suunas, hakates innukalt õpikus olevat teksti lugema.

"Kylie, hei, Kylie." kuulsin eemalt läbi rahvamassi valjut hüüet. Pöörasin enda pead, ning nägin enda poole kihutavat Cerily't. Automaatselt tõmbusid mu huuled naerule, ning ma astusin uksest välja trügiva klassi tee pealt eest, lastes Cerilyl enda juurde tulla. "Hei," naeratasin ma kergelt, ning sättisin pruuni nahast rasket kotti oma õlal. Punapea kilkas, "Sa oled see uus, eks". See ei kõlanud üldsegi küsimusena, rohkem nagu faktina.

"Nojah.. ma olen uus.". Cerily noogutas vastuseks, ning koos ühinesime me vahetundi tormava rahvamassiga. Koridori jõudes, valgusid õpilased laiali. Kes läks klassi, kes noorematest jooksis kulli mängides ringi, kes rääkis sõpradega juttu, jne. Panin imeks, et keegi ei vaatanud minu poole. Ei ühtki pahakspanevat pilku. Ilmselt oli kõik liiga hõivatud, et panna tähele uut, Elmantanse kooli esimest pool-gmentist. "Muide, Cerily," pöördusin ma enda kõrval seisva särva punapea juurde. "Kuidas sa mind ennem torkasid? .. Ma mõtlen kui Etsennes mulle ülessande andis. Ma ei näinud sinu käes midagi teravat. Või..". Kuid Cerily katkestas mu jutu, "Või?" kordas ta kajana ja muigas. "Jah, ma olen raua- ja metallitaltsutaja.". Kiirelt tõi ta oma käe küünarnukist üles, peopesa lae poole suunatud, ning ei kusagilt ilmus tema sõrmede kohale tilluke nõel.

Ta tundus selle üle päris uhke olevat. "Oh," suutsin ma vaimustunult üelda. Cerily polnud küll esimene metalli-rauataltsutaja, keda ma oma elu jooksul näinud olin, kuid siiski avaldas see muljet.